Vakra jutt vastandab tõepoolest eestlasi ja venelasi

Riigikogu aknaalune Rainer Vakra on sattunud sotside sekka ja kaaperdanud endale nende Tallinna piirkonna. Nüüd saame Delfist lugeda, kuidas vastne esisots, rind kummis, kirub Keskerakonda ja hakkab venelasi ühiskonda integreerima. Kahjuks on meedia tähelepanu püüdmiseks valinud Vakra tee, kus ta murrab sisse lahtisest uksest.

Endise keskerakondlasena peaks sotside Tallinna piirkonna uus juht siiski veel mäletama, et vastupidiselt Reformierakonna ja IRLi poliitikale on Keskerakond töötanud selle nimel, et ühendada eesti ja vene emakeelega inimesi ja mitte valinud üht või teist äärmust. Paljudes riikides, kus rahvastiku etniline koosseis on sarnane Eestile, on tekkinud radikaalseid (poliitilisi) liikumisi, mis selgelt nõrgestavad ühiskonda ja kahjustavad demokraatiat. Tänu Keskerakonna järjekindlale lõimumist toetavale tööle pole Eestis nii juhtunud. Tuletan meelde üht hiljutist Ingrid Rüütli intervjuud, kus ta nentis, et just Keskerakond töötab vene emakeelega eestlaste kaasamiseks õiges suunas. Seevastu teised erakonnad kibelevad rahvuskonflikti õhutama.

IRLi puhul on asi üsna selge, nad ütlevad välja, et venelased neid ei huvita. Reformierakond kehitab lihtsalt õlgu, sest nagu tahaks, aga ei oska vene emakeelega inimestele midagi pakkuda. Sotsid seevastu tegelesid viimaste kohalike valimiste ajal selge vastandamise ja valijate petmisega. Rainer Vakra oleks nagu unustanud, et tema eelkäija Andres Anvelt lubas teha Tallinna juhtimisel kolmikliidu Reformierakonna ja IRL-iga, aga venekeelses meediaruumis rääkis Vadim Belobrovtsev igal võimalusel, kuidas Keskerakonnaga koos koalitsiooni tegema hakatakse.

Vakra väljaütlemistest võib välja lugeda, justkui poleks ta ikka veel aru saanud, et tallinlased valisid just Keskerakonna pealinna juhtima. Ja valisid selle pärast, et Keskerakond on Tallinna linna edukalt juhtinud. Väga palju oli neid, kes valisid Keskerakonda tasuta ühistranspordi loomise pärast. Palju oli neid, kes valisid Keskerakonda munitsipaalehituste pärrad. Palju oli neid, kes valisid Keskerakonda, sest Tallinn toetab noori peresid, kooliminevaid ja kooliskäivaid lapsi ning eakaid. Palju oli neid, kes valisid Keskerakonda, sest saavad apteegist soodsamalt kaupa osta. Nii tasuta ühistransport, kui erinevad soodustused kehtivad ühtmoodi kõigile, sõltumata nende igapäevakeelest. Ja väga palju oli neid, kes valisid Keskerakonda, sest see on ainus erakond, mis ei tegele eesti ja vene emakeelega inimeste vastandamisega, vaid seisab kõigi Eesti inimeste huvide eest.

Mida oli aga sotsidel ette näidata lisaks ilusatele sõnadele „Täna Türi ja Tallinn!“ kallitel reklaamplakatitel. Neil oli näidata see, et räägivad eesti keeles üht ja vene keeles teist juttu. Neil oli ette näidata see, kuidas nad 2011. aastal Tallinna koalitsioonist ära läksid ja antud võimuga midagi peale ei osanud hakata. Pole just palju, millega valimistel skoorida.

Kes rahastab demokraate?

Viimane (poliit)aasta on arutletud erakondade rahastamisega seonduva üle rohkem kui kunagi varem. Seesugune arutelu on asjakohane ja vajalik, sest nii saavad Eesti inimesed selge ülevaate, millised on erakondade tuluallikad, kust veebilehelt on kättesaadavad annetajate nimekirjad ning  millised seadused seda kõike reguleerivad. Samuti tuleb olemasolevat seadusandlust muuta, kui see rahastamisega seonduvat veelgi läbipaistvamaks muudab. Kui erakondade rahaasjadega seonduv on selgelt reglementeeritud ning kogu info avalikult kättesaadav, siis viie riigikogulase ja mõne omavalitsustegelase osas valitseb täielik teadmatus. Nimelt pole võimalik MTÜ Demokraadid rahastamise kohta informatsiooni leida.

Möödunud aasta juunis tegi Siret Kotka Erakondade rahastamise järelvalve komisjonile ettepaneku kontrollida MTÜ Demokraatide rahastamist vältimaks võimalikku mõjuvõimuga kauplemist. Demokraatide juhtoinas Rainer Vakra pidas seda väga heaks ideeks, ning teatas, et neil pole annetuste avalikustamise vastu mitte midagi. Üheksa kuud hiljem pole see hea idee aga siiski teoks saanud ning viit parlamendisaadikut ühendava organisatsiooni rahastamisest ei tea avalikkus endiselt midagi. Erinevalt erakondadest ei tea avalikkus, kes neile annetavad ja kui palju? Kas lisaks annetustele on veel tuluallikaid ja millised? Pimedus!

Teema väärib tähelepanu, sest demokraatide ühenduse heaks „töötavad“ Riigikogus mitmed inimesed. Töötavad jutumärkides seepärast, et Riigikogu Kantselei veebilehelt pole võimalik ühtki neist leida. Rainer Vakra on hoogsalt väitnud, et demokraatidel on seitse nõunikku, kuid siiani on tähele pandud kolme erinevat inimest. Siit edasi tekivad küsimused, millise eeskirja järele need fantoomnõunikud Riigikogu ees autosid pargivad, hoonesse pääsevad ning parlamendi arvutivõrgus töötavad? Ja kes neile palka maksab? Pärast koostööpakti allakirjutamist sotsidega võiksid demokraadid edaspidi oma nõu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni abimeestelt saada.

Ilmselt toetavad demokraate jõukad mehed nagu Seppik, Leedo ja Varek,  kuid mida neile vastu pakutakse? Hurraaga välja kuulutatud uue erakonna loomine tundub olevat tänaseks maha maetud, seega jäävad kauplemiseks üle vaid seaduseelnõud ja otsused. Millised ja kellele? Eelmise aasta lõpust meenub katuserahade jagamine, kus OÜ Väinamere liinidele nähti ette 600 000 eurot...aga see on pelgalt oletus.

Kui Riigikogu aknaalused tahavad nii kangesti mängida, et neil on oma eraldiseisev poliitiline vabaühendus, siis peaksid nad ka vastavatest regulatsioonidest juhinduma. Hetkel pole aga ühelgi poliitikahuvilisel võimalik muud leida kui demokraatide Facebooki konto ning juriidiline sissekirjutus Kristiines asuvasse eramusse. Jääb üsna salapärane mulje sellest „kaasavast, ausast, avalikust ja eetilisest“ organisatsioonist. Esimesed, kes neid küsimusi esitama pidanuks on sotsiaaldemokraadid, mitte mina. Ühist asja ajavad nendega ju sotsid, kahju, et neid ei huvita, kuidas tegelikult demokraatide seltskonnas asjad, ka rahaasjad käivad. Ehk on neile hoopis vastuvõetav, et koostööpartnerite rahaasjades valitseb suur pimedus. Ühed mustad mõlemad?

Ootan huviga nende möödunud aasta majandusaasta aruannet, mis ehk selgitab vähemalt rahastuse päritolu.

Naistepäev – ilus traditsioon või kommertspüha?

Esmalt kõigile naistele ilusat naistepäeva! Siin Viljandimaal paistab hetkel päike täitsa pilvitus taevas ning see oleks justkui meeste poolt naiste rõõmuks tellitud. Eks ole ju maailmas laialt levinud ütlus “iga eduka mehe selja taga on naine”, millega rõhutatakse naise toetuse ja nõuannete tähtsust meeste elus.

Tuletan meelde, et naistepäeva tähistamise algust on seostatud 19. sajandi lõpul USAs toimunud reformidega, mille käigus said naised mitmeid õigusi ja vabadusi.  Wikipeedia teab, et 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana ning Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. Juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal.

Nõukogude Liidus muudeti naistepäev eriti popiks: algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete isikute esiletõstmine. Venemaal kujunes kiiresti välja emakultus. Seda päeva pühitseti riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. 8. mail 1965 kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium rahvusvahelise naistepäeva puhkepäevaks. Naistepäev tähendas koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook. Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal. Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks. Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Muide, 23. oktoobril 2001. aastal lükati napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepanek kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.

Minu arvates võiks kaaluda, et naistepäev oleks riiklik püha või siis vaba päev vaid naistele. Arutame. Küll aga on minu meelest igati kena pidada meeles kõiki naisi hea sõnaga ning lähedasi või töökaaslasi ka lilleõiega. Loomulikult oskavad siit kasu lõigata kaupmehed, kes teevad pakkumisi “naistepäeva eri”, “naistepäeva special”, “naistepäeva superale” jne. Aga eks see ole ju nende leib ning iga pakkumise peale ei saa ka õnge minna. Naistepäev on täpselt nii kommertslik kui me laseme sel enda jaoks paista.

Mõni aeg tagasi lugesin üht artiklit, kus kirjutati, et kõige põnevam on mehi vaadelda 8. märtsi õhtupoolikul kui enamik neist lumistel tänavatel püüab tasakaalu hoida, ühes käes lillekimp ja teises käes tort, endal naljakalt rahulolev naeratus näol. Minu meelest päris hästi öeldud. Olgu eesti mehed nii tuimad ja kinnised kui tahes, naistepäev (ja ka emadepäev) viib enamiku neist lillepoe ukse taha järjekorda. Ja mis võikski olla toredam kui kellelegi öelda hea sõna ning teda meeles pidada. Naistepäev on üks päris kena traditsioon.

Meil on aega veel

Foto pärineb veebilehelt nooredkooli.ee. 

Täna õhtul vallutab enamiku Eesti inimeste teleriekraanid ETV ja „Eesti Laulu“ otseülekanne Tallinnast Nokia kontserdisaalist. Eestlased on ikka tõesti laulurahvas – ükskõik kui palju Eurovisiooni ja sellele eelnevat ei kritiseeritaks, siis inimesi justkui tõmbab selle jälgimise poole. Aga miks ka ei peaks – ikka hoiad ju oma lemmikule pöialt, ja loodad tema edasipääsemist. Kuna viibin sel nädalavahetusel pealinnas, siis otsustasin, et lähen „Eesti Laulu“ finaali koha pealt jälgima ja artistidele kaasa elama. Tunnistan, et ka minul on sel aastal kindel lemmik – Põhja-Tallinn ja nende „Meil on aega veel“.

Pärast „Eesti Laulu“ teist poolfinaali lugesin mitmeid arvustusi, mis rääkisid Põhja-Tallinna loo ühekordsest edust, selle äraleierdamisest, plagiaadist, nõrgast esitusest ja veel sajast muust probleemist. Eks kriitikutel võib paljus õigus olla – eesti keelne ja poolenisti räpilugu (või hiphop?) ei pruugi Eurovisioonil inimesi enda lummusesse samamoodi saada, nagu see on toimunud Eestis. Aga siiski...kuna võistluse nimetuski ütleb, et tegemist on Eesti lauluga, siis sobib „Meil on aega veel“ selleks, kujundlikult öeldes, nagu rusikas silmaauku.

Mäletan suurepäraselt kui esimest korda „Meil on aega veel“ lugu kuulsin: sõitsin parajasti Tallinnast Suure-Jaani poole ning autoraadio kanaleid klõpsides sattusin selle peale umbes poole laulu pealt. Äärmiselt kaasakiskuv viis ja väga tähenduslikud laulusõnad. Suure-Jaani jõudes võtsin kohe arvuti lahti ning Youtube’i abil sain kogu loo ära kuulata-vaadata. Loomulikult hakkas see mulle veel rohkem meeldima. Olen alati Eesti muusikast lugu pidanud, kuid ausalt öeldes pole ühelegi hiphop ansamblile nii palju kaasa elanud. „Meil on aega veel“ on aga selline lugu, mida kuuldes lihtsalt pead heli kõvemaks kruttima ja laskma muusikal end kaasa viia.

Mis võib olla selle loo edu taga? Äärmiselt kaasakiskuv ja meeldejääv viis, seda kindlasti. Eriti aga laulusõnad, milles tunneb tõenäoliselt iga Eesti inimene ära killukese iseendast. Tunneb ära, kuidas kiireks muutunud elutempo hoiab sind justkui vangis ning ette võetu ärategemiseks pead millegi arvelt aega laenama...ja enamasti laenatakse kahjuks aega oma pere ja lähedaste arvelt. Sest töö ju ei oota, aga lähedased ootavad ja mõistavad. See on otsekohene ja julm, aga väga aus tõdemus. Usun, et need, kellele „Meil on aega veel“ hinge läheb, võtavad veidi laenatud aega tagasi, ei kiirusta millestki ette ning teavad, et kõige jaoks on aega täpselt nii palju kui nad ise tahavad. Ka oma lähedaste jaoks.

Samuti tunned seda lugu kuulates ära, kuidas mõnikord lihtsalt ei jaksa ning tahaks kõik kohustused ja tööd lükata edasi, kuhugi kaugele, homse asemel teadmata kaugusse. Tunned, kuidas ühiskond ootab teatud käitumist, teatud ülesannete täitmist ning lihtsalt ei jõua, ei jõua. Aga siis leiad jälle motivatsiooni ja nõuad endalt, et jõuaks ning lubad, et homme oled topelt tubli, sest kogu maailm on su ees valla kui vaid ise tahad. Tead, et senikaua kui järgid oma unistusi ja ei heitu ebaõnnestumistest, saadab sind edu, isegi siis kui mõnikord tundub tempo liiga kiire. Ja senikaua kui sul on lähedased, kellele toetuda ja kelle jaoks aega leida, senikaua on sul terve maailma aeg, mis sind motiveerib.

Meil on aega veel, meil on aega veel, kõigil on aega veel.

Tuult tiibadesse, Põhja-Tallinn, hoian Teile pöialt! 

Savisaar võiks olla Tallinnas kõigi parteide ühiskandidaat linnapea kohale

Lugesin maineka reformisti Keit Pentus-Rosimannuse ettepanekut seada Tallinnas linnapea kandidaadiks üles IRL-ile lähedane Allar Jõks. Ettepanek väärib tähelepanu, kuigi Jõks sellest esialgu lahti ütles.

Tegelikult võiks Reformierakond toetada kompromissina linnpea kohale ka Edgar Savisaare kandidatuuri. Sama käib ka sotside ja IRL-i kohta. Kuigi nad kõik on teinud erinevaid avaldusi seoses oma linnpea kandidaatidega, võiks kokkulepet siiski proovida. Tallinn ja terve Eesti ainult võidaks sellest.

Tallinnal on läinud tunduvalt paremini kui Eestil tervikuna. Eestil on ainult nö tasakaalus eelarve kui sedagi, Tallinnal on sellele lisaks aga ka inimnäoline poliitika. Tallinnasse ja meie lähiümbrusse tuleb aina inimesi juurde, mujalt Eestist ainult lahkutakse. Tallinna edu nimi on suurel määral Savisaar.

Pentuse poolt üles seatud Allar Jõks võiks olla huvitav ühiskandidaat ka Keskerakonnale kui oleks teada, kelle huvides ja millist poliitikat ta soovib ajada. Seni on Jõks rääkinud ainult poliitika stiilist, mitte selle sisust. Mis viitab vägagi parempoolsete maskeraadile, et ebaõnnestunud poliitilise kursi eest vastutust mitte võtta ning samas üritades parempoolse poliitikaga sisuliselt jätkata, tehes vaid pisemaid kosmeetilisi parandusi vaikiva suu ja ilusate silmade ümbruses.

Kui Jõks suudaks meid veenda, et ta tahab jätkata Tallinnas linnale edu toonud ja tervet riiki halvimast ära hoidnud keskerakondlikku poliitikat, siis on kindlasti talle valla meie uksed-aknad ning hääled ja südamed. Eriti kui pikaajalise kogemusega linnapea Edgar Savisaar peaks juhtuma teda toetama.

Keskerakond tegi teistele parteidele ettepaneku presidendi valimisel erakondadeülese kandidaadina toetada parteitut Indrek Tarandit. Paraku jäi kolmikliit vanade erakondlike liistude juurde ning poliitilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise stagnatsiooni süvenemisele terves riigis aitab kaasa Ilvese tagasimääramine teiseks ametiajaks.

Savisaare ühise toetamisega linnpeakandidaadina võib aga olla kindel, et sellega kaasneksid hädavajalikud positiivsed nihked terve Eesti poliitikas. Me võtaksime kursi Eesti inimestele sobivale Euroopalikule elulaadile ning ei püüaks oma rahvuslikke huve unustades ka Venemaad oma maitse järgi ümber kasvatada. Mart Laar, kes aktiivsesse poliitikasse võib olla enam ei naasegi, ütleb EPL-is, et kogu Eesti edu mõõt on inimene. Tema kui poliitiku jaoks on sellele äratundmisele jõudmine jäänud muidugi hiljaks, aga kindlasti annab see tervele Eestile usku, et ka kõige paadunumad parempoolsed on võimelised kas või isiklike asjaolude sunnil muutuma. Ma ei soovi Pentus-Rosimannusele ega ühelegi teisele Reformierakonna juhile sama ränki isiklikke katsumusi selleks, et nemadki mõistaks seda, mida Margaret Thatcheri poliitiline kasupoeg EPLi intervjuus tunnistab. Ma loodan, et nad mõistavad vasktsentristliku poliitika väärtusi ka niisama.

Tähelepanekuid Ilvese kõnest

Toomas Hendrik Ilvese kõne Riigikogu 2012. aasta sügisistungjärgu alguses leidis meedias olulist kajastamist. Ise tabasin end selle kõne ajal Riigikogu saalis mitu korda mõtlemas, et mida küll Ene Ergma teeb kui hakkan vajutama nuppu „sõna“. Tekkis tahtmine presidendi käest päris mitme asja kohta pärida. Ehk peakski tegema Riigikogu kodukorda muudatuse ja lisama arupärimise võimaluse ka presidendile. Rahvas ju presidenti valida ei saa – vähemalt rahva esindajatel võiks olla lubatud tema käest aru pärida.

Muidugi on maitse küsimus, kas pidada tähtsamaks kiitust ESM-i ratifitseerimise eest või soovitust justiitsministrit umbusaldada. Minule jäid tema kõnest kõrva kolm punkti, mille kohta võiks küsida – ’r u sure, Tom?

ESITEKS,

rääkis Ilves, et taunitav on see, kuidas USA presidendivalimistel minnakse isiklikuks:

„Olen viimasel ajal lugenud päris palju, kuidas presidendivalimisteks valmistuvas USA-s on nii meedia ja poliitikute ning poliitikute omavaheline kurjustamise, mõnitamise ja solvamise eskaleerimine hävitanud võimaluse leida kompromisse, hädavajalikke kompromisse, et seda riiki ja rahvast raskustest välja aidata. Seal võetakse kontekstist välja lauseid ja tümitatakse üksteist ning omavaheline rääkimine muutub võimatuks. Keegi ei kuula enam sisulisi argumente, arutelu asemel on ärapanemise võistlus.“

Kui nüüd kerime mõttes aega tagasi aastasse 2006 kui toimus presidendivalimiste kampaania Ilvese ja Arnold Rüütli vahel, siis leiame sealt nii mõndagi, mis oluliselt Ilvese tänaste sõnadega vastuollu läheb. Meenutan Delfi portaalis 5. septembril ilmunud avaldust, kus Ilves kirjutab: „On kahetsusväärne, et Arnold Rüütli taaskandideerimine presidendi ametisse ei lase minevikuvarjudel hajuda ega Eesti inimestel rahulikult eluga edasi minna. Rüütli kandideerimine osatab valusasti neid, kellele said nõukogude süsteemi ajal osaks repressioonid ja kannatused. Samuti tekitab see rahutust ja süümepiinu paljudes, kes peavad end mingil põhjusel kaasosalisteks tegudes, mille eest vastutab üksnes Eesti NSV omaaegne tippjuhtkond.“

Kas see siis pole kurjustamine, mõnitamine ja solvamine?

Samuti ei tohi unustada Kadrioru skandaali, nn „kadriorgiat“, kus telesaates „Pealtnägija“ paljastati, et presidendilossis viibisid president Rüütli teadmata alaealised, kes tarbisid alkoholi ja narkootikume, lugesid salajasi dokumente ning tagatipuks urineerisid riigilipu peale. Vaid mõned kuud hiljem ilmus uudisteportaalis Delfi artikkel „Kadriorgia algataja valetas ja pettis“, kust ilmnes, et lossiskandaali „Pealtnägijasse“ viinud Marek Paulson valetas, pettis ning teenis selle pealt raha. Artikli lõpus nenditakse, et sellise skandaali surve all olnuks ülimalt tõenäoline, et Rüütel loobub teiseks ametiajaks kandideerimast. Kellele oli see skandaal aga kõige kasulikum? Ikka konkurendile.

Tuleme nüüd veidi ajas edasi ja jõuame 2011. aasta jaanuarisse, mil ka Eestit hoidis põnevuses Wikileaks. USA saatkonnast lekkinud memodest võis lugeda, et Ilvest ajendas presidendiks kandideerima avalik põlgus Arnold Rüütli suhtes. Ilves seletas, et pidi kandideerima, kuna ei võinud välja kannatada väljavaadet: veel viis aastat Rüütli ning tema „kolhoosiesimehe mentaliteediga“.

Lisaks tuletan meelde, kuidas Ilvese „kampaaniameeskond“ Rüütli dementseks tembeldas.

Kas see siis pole „ärapanemise võistlus“?

TEISEKS,

rääkis Ilves erakondade rahastamisest:

„Ja seetõttu olen ma ka väga mures, kui poliitika ja raha seosed ei ole laitmatult selged ja läbipaistvad. Olen mures, kui valijad ja rahvas hakkavad kahtlustama, et parteid ja nende esindajad riigivõimu asutustes elavad mingite oma, vaid neile endile teada olevate ja kehtivate reeglite järele. See ei ole enam meie unistuste Eesti, kus arvatakse, et võim on mingi suletud kast, klann või kartell.“

2006. aastal vihjati SL Õhtulehele, et Ilves sai Ameerika Ühendriikidest valimiskampaaniaks toetust 20 miljonit krooni. Ilvese nõunik Olari Koppel teatas päringu peale napisõnaliselt: „mul puuduvad selle kohta igasugused andmed“. Keegi asja ei uurinud, kuid kahtlus on õhku visatud. Minu teada ei olnud avalikkusele kättesaadav ka valimiskulude aruanne... Kes siis ikkagi maksis Ilvese 2006. aasta valimiskampaania kulud ehk kõik need ühislaulmised ja rahvakogunemised ning nendele eelnenud reklaamikampaaniad?

KOLMANDAKS,

rääkis Ilves poliitilisest kultuurist ja ministri tagasi astumisest:

„Siit tuleneb ka mu vastus põletavale päevaküsimusele,  kas üks minister peaks ametist tagasi astuma. Otsest kohustust tal selleks ei ole. Uurimine käib ja pole teada, kas asi üldse jõuab kohtusse. Me võime tuua palju näiteid teistest riikidest, ka Euroopa Liidust, kus ministrid, ka peaministrid ja presidendid, on olnud aastaid uurimise all, ent nad pole oma ametist loobunud. See valik on ministri enda, tema valitsuskaaslaste ja tema erakonna teha. Ma loodan, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne.“

Ilves räägib poliitilisest kultuurist, kuid samal ajal ei ole ise eeskujuks. 17. detsembril 2011. aastal kirjutas Õhtuleht (Kesknädal juba ammu varem), kuidas presidendi majanduslike huvide deklaratsioonid on viis aastat esitatud vigaselt – nimelt Ärma talu kinnistuga seonduv. Tervelt viis aastat „unustas“ president märkimata Ärma talu hüpoteegid. Presidendi nõunik põhjendas seda näpuveaga. Viis aastat sama näpuviga...?

Parem pole lugu ka asjaoluga, et presidendi kantselei rendib Evelin Ilvese ettevõttelt Ärma talu kasutamist. Hiljuti lõppes ka Ärma talu köögitehnika ja mööbli rent, mille presidendiproua jääkväärtusega välja ostab. Jääkväärtus jääb viisakalt saladusse.

Minevikust heidab presidendile varju ka nn „korteriafäär“, kus Ilves koos toonase luurekoordinaatori Eerik-Niiles Krossiga erastas Tallinna vanalinnas korteri 100 korda turuhinnast odavamalt. (Samal teemal on kirjutanud ka ajaleht Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=18600)

KOKKUVÕTTEKS,

loodan väga, et kõiki neid valikuid tehes annab Ilves endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundab ta Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne.

Lühidalt. Minister Aaviksoo kukkus läbi?

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo oli aprilli lõpus üks neist, kes tegi nn uut emakeele riigieksamit. Rohkem kui nädalapäevad tagasi avalikustati eksamitulemused. Mingil põhjusel ei soostunud minister aga oma tulemust avalikustama.

Käesoleva aasta 14. mail parlamendi eest arupärimisele vastates lubas minister nii mulle, kui rahvale, et annab oma tulemustest teada. Mis siis juhtus? Kas tulemus tõesti nii kehv? Lausa nii kehv, et ministrihärra eksamil põrus? Meest sõnast, härga sarvest!

Lisan väljavõtte Riigikogu 14. mai stenogrammist.

Toobal:


Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Me kõik lugesime sellest meedia vahendusel ja täna te ütlesite ka siin välja, et teiegi tegite seda uut eksamit. Kui õpilane sooritab eksami ja saab vähe punkte, siis tõenäoliselt ei saa ta soovitud erialal soovitud ülikooli astuda ja tulevikus ei saa ilmselt soovitud töökohta. Mis järgneb või juhtub siis, kui teie ministeeriumi töötajad saavad või teie ise saate liiga vähe punkte või saate alla keskmise tulemuse?

Aaviksoo:


Ma usun, et avalik huvi nende punktide vastu on suur. Ega me ei ole lõpuni läbi mõelnud, kuidas seda kõike avalikustada. Aga ma usun, et need ministeeriumi töötajad, kes koos minuga seda eksamit tegid, on siiski nii omaaegsete õpingute kui ka elukogemuse põhjal piisavalt ette valmistatud, et see eksam vähemasti 20 punktile ära teha. Läbikukkumise hirmu ma seal saalis ei tundnud. Aga kui niisugune õnnetus peaks juhtuma, eks siis tuleb vaadata, mida edasi teha, kas jätta see inimene peale tunde, panna klassikursust kordama või teha midagi muud. Eks me mingisuguse lahenduse leiame. Ma julgustan kõiki täiskasvanuid aeg-ajalt tegema mitte ainult emakeeleeksamit, vaid proovima oma hambaid ka mõne teise riigieksami peal. Järsku siis saame ka tunda, mis meie teadmistest, mida me kooli lõpuks kogusime, alles on jäänud ja kui kasulikud need teadmised meile elus on olnud. Nii et ise ma väga ei karda ja küll ma ka teada annan, kuidas mul läks.