Priit Toobali blogi

Võiksime Obama eeskujul Jüri Luigele annetuse tagastada

2012-02-09T15:55:00.000+02:00

7. veebruari New York Times kirjutab, et teiseks ametiajaks USA presidendiks pürgiv Barack Obama plaanib tagasi maksta tema kampaaniale tehtud 200 000 dollarit annetusi. Nimetatud annetused pärinevad hämarate sidemetega mehhiklastelt – Cardona suguvõsalt – kes on seotud kasiinoäri ning organiseeritud kuritegevusega. Ben LaBolt, Obama kampaania kõneisik rõhutas, et kuna annetuse ümber on nii palju kahtlast, siis peeti mõistlikumaks see tagastada.

Kuigi mastaabid on hoopis teised, leian siit teatud paralleeli 500 eurose annetusega, mille tegi Keskerakonnale Võrumaa „ärimees“ Jüri Luik. Just seesama 500 eurot oli ametlikuks põhjuseks, miks toimus Kaitsepolitsei suurejooneline läbiotsimine Keskerakonna büroos ja ka minu kodus. Obamal läks muidugi veidi paremini ja tal on võimalus annetus tagastada, enne kui selle vastu hakkavad huvi tundma õiguskaitseorganid. Nii nagu olen varemgi teinud, tunnistan veelkord – mina ja Keskerakonna büroo tegi vea, võttes vastu Jüri Luige annetuse tema tausta kontrollimata. Piisab sellest kui mehe nimi Google’sse sisse lüüa ning saab tulemuseks hulganisti uudiseid, mis igaühe peaksid ettevaatlikuks tegema.

Küll aga tahaksin eeskuju võtta Barack Obamast ning sestap mõtlengi, et erakond võiks Jüri Luigele tema poolt annetatud 500 eurot tagastada. Seesugust käitumist eeldaksin ka Isamaa ja Res Publica Liidult. Elamislubadega äritsejad Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach on IRLi veebilehel leiduva aruande kohaselt erakonnale kahepeale ametlikult annetanud 2010. ja 2011. aastal 2871 eurot (ligi 45 000 krooni). Niisiis leian, et ka IRL võiks kahtlase päritoluga annetused annetajatele tagastada. Olgu siis tagasisaajateks Stelmach ja Raudne ise või läbi nende hoopis vene ärimehed.

Keskerakond võib vabalt seda koos IRLiga teha – võtame Obamast eeskuju!

New York Times’i artikkel on kättesaadav aadressil: http://www.nytimes.com/2012/02/07/us/politics/major-obama-donors-are-tied-to-pepe-cardona-mexican-fugitive.html?_r=1&nl=todaysheadlines&emc=tha2

Vene paranoia piirab ettevõtlust

2012-01-04T17:26:00.000+02:00

Mitmed märgid näitavad, et end ettevõtjate lemmiku ja kaitsjana esitlev Reformierakond on viimasel ajal hakanud käituma turuolukorrale risti vastupidiselt. Seesugune käitumine võib aga kahjustada Eesti ettevõtjate huve ning halvendada Eesti riigi majandusolukorda.Reformierakonna tegevuses on aastate jooksul olnud mitmeid küsitavusi olukordades, kus on tegemist Venemaaga. Ühelt poolt on eelkõige valimiskampaaniates kasutatud vene kaardiga hirmutamisega taktikat, teisalt aga jäädakse kõhklevale seisukohale just majandussuhete osas, samas kui „majanduserakond“ peaks kõhklemata kõiksugu kaubandust soosima. Siin tulebki mängu poliitiline kaalutlus – kui suhted Venemaaga liiga heaks muutuvad, siis ei saa valimiste ajal inimesi enam sellega hirmutada.
Majandus vaatab ida poole
2010. aasta oktoobris rõhutas peaminister Andrus Ansip, et Venemaa mängib Eesti majanduses üha suuremat rolli ning ta ei mõista inimesi, kes väidavad, et kahe riigi suhted on viletsad. 2011. aasta alguse väljaütlemised väljendasid aga soovi Venemaale vähem eksportida, jäädes 10 protsendi piiresse ekspordi kogumahust. 1. oktoobri „Reporteritunnis“ väljendas Ansip juba selgesõnaliselt, et Venemaa osatähtsus kaubanduspartnerina on liiga suur ning ta ei pea seda õigeks.
Statistikaamet teatas hiljuti, et 2011. aasta oktoobris suurenes eelmise aasta sama kuuga võrreldes oluliselt Eesti eksport Venemaale – 53 miljoni euro väärtuses ehk tervelt 1,6 kordne kasv. Vaadates andmeid viimase nelja aasta lõikes, siis näeme, et pärast 2009. aastal pronksiööst tingitud tagasilööki on eksport Venemaale taastunud ning isegi väga jõuliselt kasvanud. 2011. aasta kümne kuuga on juba ületatud miljardi euro piir ning võib eeldada, et aasta lõpp toob sinna korraliku lisa. Seega näeme, et valitsusjuhi pahased näpuviibutused ei kohuta pragmaatilist ärisektorit ning Venemaa ja Eesti vahelisele kaubandusele antakse üha hoogu juurde.
Ka arengud maailmapoliitikas näitavad, et Venemaad võetakse kaubanduspartnerina üha tõsisemalt ning see pole kindlasti jäänud Eesti ettevõtjatele märkamata. Väga oluliseks peetakse ärimaailmas Venemaa liitumist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), mis 16. detsembril ka Genfis heaks kiideti. 1993. aastast väldanud läbirääkimised jõudsid positiivse lõpptulemuseni ning WTO liikmeslisus võiks olla kindlust pakkuv ja julgustav märk nii Eestile kui ka teistele Venemaa partneritele.
Ühtlasi ei tohi unustada, et jätkuva Euroopa võlakriisi tingimustes on Eesti ekspordivõimalused Euroopa suunal märgatavalt väiksemaks muutunud. Äripäev on avaldanud põhjaliku loo „Venemaa kui päästerõngas“ (13.12.2011), milles Eesti suurettevõtete juhid, nende seas nt Enn Veskimägi, Janek Kalvi ja Jaanus Murakas nentisid, et ettevõtjad peavadki otsima turgu sealt, kus seda parajasti on ning Venemaad peetakse ülimalt oluliseks kaubanduspartneriks, kus turuosa on võimalik jätkuvalt kasvatada.
Reformierakond ujub vastuvoolu
Reformierakond on alati pooldanud õhukese riigi ideed ning viinud oma valitsemise ajal riigi sekkumise majandusse nii väheseks kui võimalik. Nüüd aga, nähes Venemaa tähtsuse kasvu Eesti kaubanduspartnerina, on tõustud suisa tagajalgadele ning üritatakse üldsusele selgeks teha, et oleme kohe-kohe idanaabrist sõltuvusse jäämas. Nii ilmuski Delfi portaalis reformierakondlase, Riigikogu majanduskomisjoni liikme Kalev Lillo arvamuslugu sellest, kuidas riik peab lõpetama Venemaa suunalise ekspordi toetamise, sest liiga suure ekspordi korral on tegemist julgeolekuriskiga. Seega on Reformierakond valmis ning võib olla juba ka välja töötamas plaani Venemaa suunalise kaubanduse piiramiseks.
Tuleb nõustuda, et tõepoolest ei tohi riik panustada liigselt ühele kaubanduspartnerile, kuid see, et muidu majandusvabaduse trummi taguv erakond ootamatult hakkab sanktsioone rakendama seadma, on võrdlemisi üllatav. Ühtlasi tundub see juba paranoiana Venemaa suhtes. Paranoia kahtlusi süvendab ka see, et majandusministeeriumi asekantsler Ahti Kuningas on avalikult väitnud, et Venemaa suunalises ekspordikasvus pole midagi halba, pigem peaksime riskide hajutamiseks vähendama hoopis Soome ja Rootsi suunalist eksporti.
Majanduslikult ebakindel Euroopa sunnib paratamatult ettevõtjaid pöörama pilku sinna, kus on võimalik oma tooteid ja teenuseid müüa. Meil on paljude teiste riikide ees aga suur strateegiline eelis – asukoht Venemaa kõrval. Kui Reformierakond ignoreerib pelgalt paranoia põhjal ettevõtjate ja majandusteadlaste arvamusi ning hakkab võimu abil ärikraane kinni keerama, siis on see vale käitumine. Rääkimata suurest kahjust Eesti majandusele.

Lugu ilmus ka 30. detsembri Äripäevas

Koostöö Tšerepanoviga tähendab koostööd Ansipiga

2011-11-30T12:53:00.000+02:00

Viimastel päevadel meedia poolt põnevaks mängitud ühinemisläbirääkimised Sotsiaaldemokraatide (SDE) ning Vene Erakonna Eestis (VEE) vahel on kui hästi korraldatud poliitteater, mille lavastajaks Reformierakond. VEE loomise eesmärgiks oli omal ajal vaid üks – takistada Keskerakonna edu kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Küllaltki kaval idee, mille väljamõtlejaks peetakse Reformierakonna peaideoloogi Rain Rosimannust. Just tema eestvedamisel on ka VEE tegevust jõu(rahaga) ja nõuga igati toetatud. Senini pole aga eesmärk täitunud ning vene rahvusest valijad usaldavad Keskerakonda kordades rohkem. Nüüd on mõtlejad jälle koos istunud ning välja töötanud plaani, mille eesmärgiks on nõrgendada Keskerakonda Tallinnas ja viia Reformierakond võimule pealinnas ja ainuvõimule riigis.

Valitsuskoalitsiooni suhted pole hetkel just kõige pingevabamad ning seega tundub, et Reformierakond on asunud tööle plaani kallal, kuidas vahetada praegune partner mugavama vastu, kes omaks rahva toetust, kuid ei nõuaks endale midagi vastu ja aitaks jätkata oravate poliitikat. Välja on valitud SDE, keda saab kasutada nii Riigikogus häälteenamuse kindlustamiseks kui ka vene valijate püüdmiseks. Sotsid, kes tunnevad heameelt valitseva partei meelitustest võivad aga liiga sinisilmselt käitudes endale hoopis karuteene teha ning oma erakonnast ilma jääda. Mis saaks olla Reformierakonnale mugavam kui see, et liita kontrolli all olev VEE sotsidega ning hakata seejärel ühinenutest endale kuulekaid liitlasi kasvatama?

SDE flirt vene valijatega on kestnud juba mõnda aega ning tasapisi võivad inimesed hakata ka sellest vedu võtma. Justkui täiesti juhuslikult tunneb VEE ühinemise vastu huvi ning sotsid näevad siin head võimalust oma edule hoogu juurde saada. Reformierakond VEE tegeliku kontrollijana saab aga niiviisi sissepääsu SDE siseelu juurde. Kui VEE on nõus liituma SDE-ga, siis ei lähe kaua kui nende hulgast tulnud tahavad kohti erakonna juhatuses, nimekirjades, parlamendis...

Reformierakonna plaani edukus sõltub sellest, kas valijad näevad läbi, mis on hetkel SDEga juhtumas. Tänases Õhtulehes püstitati arvamusküljel kaalukas küsimus: milleks aga ühineda luuseriga? Tõepoolest, VEE-l on olematu struktuur ja liikmeskond, puudub tõsiseltvõetav programm ning valijate toetus – neid fakte kaaludes tundub, et sotsidel pole mingit plaani seista vene valija eest põhimõtetes, vaid seda tehakse formaalselt. Samas pole välistatud ka juba sõlmitud kokkulepe Reformierakonaga – kui suurendate toetust vene valijate hulgas, saate IRLi asemel valitsusse. Sotsid võtavad küll Tšerepanovi, kuid samas kingivad oma partei Reformierakonnale.

Alkoholireklaamile keeld peale!

2011-10-13T12:12:00.003+03:00

Tutvustasin täna Riigikogus Keskerakonna eelnõud, mis seaks alkoholireklaamile väga ranged piirangud ja keelud. Riputan kõne ka oma blogisse.
Eelnõu otsustati jätta Riigikogu parlamendi menetlusse, et asja edasi arutada.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees, head ametikaaslased!

Käesoleva aasta 16. mail andis Eesti Keskerakonna fraktsioon üle reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga soovitakse kehtestatakse täielik alkoholireklaami keeld tele- ja raadioprogrammis ning välireklaamina.

Reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on läbi rangemate alkoholireklaami piirangute kehtestamise tagada eelkõige laste ja noorte kaitse alkoholireklaami ja promotsiooni eest ning vähendada laste ja noorte alkoholi tarbimist ja alkoholiga seotud kahju.

Tänaseks on kõigile selge, et see oli hädavajalik ning see on alkoholi tarbimist oluliselt vähendanud, aga paistab, et sellest üksi ei piisa. Tuleb teha ka järgmine samm ning seetõttu Keskerakond sellesama täna menetluses oleva eelnõu ka parlamendile arutamiseks esitas.

Alkoholireklaami täielik keeld tele- ja raadioprogrammis ning välireklaamina eesmärgiks on vähendada alkoholireklaami mõju tarbijale, eelkõige noorte ja laste väärtushinnangutele ja hoiakutele. Väärtushinnangute kujundamisel omab avalikkusele suunatud reklaam väga suurt mõju. Alkoholi reklaamil on võime kujutada alkoholi tarvitamist kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitatavat tegevust; toetada liigtarvitamist soosivaid väärushinnanguid ja hoiakuid; ning mõjuda soodsalt nii uute tarbijate „värbamisele” kui ka juba alkoholi tarbivate inimeste poolt manustatavate alkoholi koguste suurenemisele ja sageduse tihenemisele. Alkoholireklaamid esitavad alkoholi tarvitamist kui turvalist, riski- ja probleemivaba tegevust, millega kaasnevad vaid positiivsed emotsioonid. Sellega varjavad alkoholireklaamid potentsiaalseid terviseriske ja negatiivseid tagajärgi ning ühtlasi vähendavad ennetustegevuste ja tervisekasvatuse mõju. EMOR uuris esmakordselt alkoholireklaamide sisu. Juunis teles näidatud alkoholireklaamide analüüs näitas, et reklaamidest vaid alla poole räägitakse tootest. Ülejäänutes peopidamisest ja mõnusast elust alkoholi seltsis, mis kahtlemata avaldab oma mõju.

Esimesel lugemisel olevas eelnõus puudub regulatsioon alkoholireklaami keelu kohta internetis. See küsimus oli arutluse all ka majanduskomisjonis ning leian, et esimese ja teise lugemise vahel on võimalik ja ilmselt ka vajalik töötada välja mehhanism, kuidas reguleerida alkoholireklaami internetis. Möönan, et see on keeruline, sest internet haarab kogu maailma, kuid olen lootusrikas ja arvan, et ka sellele küsimusele on võimalik leida lahendus, kas läbi serveri asukoha, domeeni asukoha või muu seesuguse teel. Selle majanduskomisjonist üles kerkinud ideega peaks kindlasti töötama ning võimalikke lahendusi otsima.

Alkoholi reklaami piiramine on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kohane meede kompleksses alkoholipoliitikas. Selle meetme mõju alkoholi tarbimisele ja alkoholiga seotud kahjule sõltub otseselt meetme rakendamise määrast. Alkoholi reklaam raadios, televisioonis ja välimeedias on juba täna Eestis osaliselt keelustatud. Praegu kehtivate reklaamipiirangute mittetoimimise põhjuseks võib pidada alkoholi reklaami mõju alaealistele ja nende osalist rakendamist erinevate alkoholi liikide lõikes. Näiteks ei tohi alkoholireklaami näidata teha teles ja raadios kella 7st kuni kella 21ni, AGA TNS Emor uuris, kui palju alaealised tegelikult alkoholi reklaami näevad. Alaealised vaatavad telet kõige rohkem ajavahemikus 19.30-23. Kõige rohkem on neid teleri ees vahetult pärast kella 21, kui alkoholireklaami võib juba näidata, seega see meede ei too täit võimalikku kasu. Välireklaami keeld kehtib täna üksnes kangele alkoholile, AGA Eestis juuakse siiski kõige rohkem just kanget alkoholi, seega on vajalik astuda järgmine samm selle olukorra muutmiseks.

Kui nimetada tuntumaid alkoholreklaami keelamise näiteid teistest Euroopa riikidest, siis Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam (sh trükimeedia, raadio, televisioon, välireklaam); Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam; Rootsis on aga alkoholireklaam (üle 2,25% alk. vol) täielikult keelatud televisioonis, raadios ja välimeedias; Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis. Lisaks on mitmetes teistestki riikides keelud alkoholireklaamile nii teles kui ka raadios ning kus alkoholireklaam on kas täielikult keelatud või laieneb täielik keeld kangema alkoholi reklaamile, nii on see lisaks eelpool mainitutele Taanis, Belgias, Hispaanias, Iirimaal, Inglismaal jne.

Suurimaks eeskujuks toon ma aga Leedu, kes on vastu võtnud seadusemuudatuse, mille kohaselt hakkab 2012. aasta 1. jaanuarist kehtima täielik alkoholireklaami keeld. Ilmselgelt on leedukad aru saanud, et tähtsam on rahva tervis ja püsimajäämine kui alkoholitootjate kasum.

OECD riikides teostatud uuringute andmetel on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides alkoholi tarvitamine elanikkonna seas 16% väiksem. Riikides, kus lisaks kangele alkoholile on piirangud ka lahja alkoholi reklaamile, on tarvitatavad alkoholikogused veel 11% võrra väiksemad. Seega näitavad uuringud, et alkoholireklaami täielik keelamine võib selle tarbimist vähendada ligi 30%. Liiklusõnnetuste arv on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides langenud kümnendiku võrra ning nii kange kui ka lahja alkoholi reklaami piiranguid omavates riikides neljandiku võrra.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uuringutega on veenvalt tõestatud ka noorte alkoholitarvitamise ja reklaami vahelised seosed – viie minuti pikkune alkoholi reklaami vaatamine suurendab alkoholi tarvitamist pudeli lahja õlle võrra päevas. Samuti on noorte puhul alkoholireklaami mõjud äärmiselt kauakestvad – nooruses televisioonis rohkem alkoholireklaami näinud isikud tarbisid kogu oma järgneva elu jooksul teistest rohkem alkoholi, kusjuures selgelt tuli esile iga nähtud reklaami olulisus – iga vaadatud reklaam tõstis tarbitud jookide mahtu ühe protsendi võrra.

Nii sel aastal, kui ka varasemalt kordadel, kui alkoholireklaamile on püütud täielikku keeldu seada, on mitmed alkoholitootjad võtnud sõna ja teatanud, et seesugune keeld ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Selles küsimuses on võtnud seisukoha Euroopa Kohus oma 2001.a 08.märtsi lahendis, kus oli küsimuse all Rootsi poolt kehtestatud alkoholireklaami piirangute, see on siis alkoholi reklaamikeeld raadios, televisioonis ning perioodikaväljaannetes, õiguspärasus. Euroopa Kohus leidis, et taolised reklaamipiirangud mõjutavad enam teistes liikmesriikides toodetud kaupade turustamist ning reklaamipiirangud on seega takistuseks liikmesriikidevahelisele kaubandusele, samuti mõjutavad sellised piirangud piiriülest reklaamipindade pakkumist. Siiski juhtis Kohus vastava otsusega tähelepanu asjaolule, et kuigi taolise reklaamipiiranguga piiratakse asutamislepingust tulenevaid õigusi, annab asutamisleping ka loa asutamislepingus olevate õiguste piiramiseks, kui seda tehakse rahva tervise kaitseks. Niisiis pole põhjust arvata, et Eesti puhul oleks midagi teisiti – põhimõte on sama.

Alkoholi tarvitamine põhjustab üle 60 erineva haiguse ja tervisekahju, sealhulgas õnnetusi, vigastusi, vaimseid ja käitumuslikke häired, vähki ja südamehaigusi, olles väga suure finantskoormuse allikaks nii riigile tervikuna kui ka tervishoiusüsteemile ning põhjustades majanduslikke kulusid ühes aastas ligi 2,2 miljardi Eesti krooni ulatuses ehk 1,1 protsendi ulatuses SKP-st.

Mõelge, kallid kolleegid, kui me saaksime sellest summast kokku hoida vähemalt poole või vähemalt veerandi. Vabaneks suur hulk raha, mida võiks kasutada tervishoius hoopis muul otstarbel, kas või haiglate renoveerimiseks.

Täieliku alkoholireklaami keelu mõju on pikaajaline, kuna sellega kujundatakse eelkõige noorte väärtushinnanguid ja suunatakse neid väiksemale alkoholi tarvitamisele ning väiksematele kahjude tekkele kogu nende järgneva elu jooksul. Alkohoolsete jookide rangemate reklaamipiirangutega kaasnevad positiivsed mõjud kaaluvad üles võimaliku majandustegevusele avalduva negatiivse mõju. Seega saame me alkoholireklaami keelates tulevikus tervema ja kainema rahva. Ning sellest on kasu nii riigile kui inimestele endile.

Lõpetuseks soovin ma tänada Riigikogu majanduskomisjoni, kes tegi ettepaneku selle eelnõu esimene lugemine lõpetada, ning on valmis teemat edasi arutama.

Aitäh!

Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot?

2011-09-29T15:26:00.000+03:00

Pidasin täna Riigikogus kõne seoses Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile garantii andmise teemal. Riputan oma kõne ka blogisse.

Lugupeetud istungi juhataja, kallid kolleegid!

Üheks meie tänaseks põhiteemaks parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna „Kreeka probleem” ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi. Kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ning ei ole hoidnud ära üle võimete elamise ja pillamise, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.

Mis kasu annab EFSF?

Riigikogu menetluses on otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamisest. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSFi raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.

Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning et üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostub sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii, et higi lendab.

Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes üks kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna pole lihtsalt raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainukeseks võimaluseks sooja süüa saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaalmajanduslikku langusse ja nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis kingib ära kolmandiku meie riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on?
Juhul, kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme me varsti ikkagi Kreeka pankrotti ja kui Eesti riik on oma 2 miljardi eurose garantii andnud, siis ka Eesti pankrotti.

Kui ESFSi eesmärgiks on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühe sammuga ning samas ignoreerides riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.

Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSFi otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu, et lausa salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja kiirelt eelnõu ära menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et riigikogu rahanduskomisjon arutas esimest korda eelnõu eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba homme, võib nimetada nõusoleku saamist riigikogus lausa väljapressimiseks.

Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastanduda olulise avalikkuse survega sellist Eestile kahjulikku otsust mitte vastu võtta. Ja kui koalitsioon teerullimeetodiga endiselt nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendaks see valitsuse populaarsuse olulist langust. Ja kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotistava peaministri tiitlit ega ka EFSFi otsusest loobumist, siis ongi valikuks salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!

Ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks!

2011-09-28T20:47:00.001+03:00

Tutvustasin täna Riigikogu saalis Keskerakonna plaani muuta ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks ja puhkepäevaks. Riputan oma kõne siia täistekstina üles.
Märkimist väärib ka asjaolu, et kuigi Põhiseaduskomisjon tegi Riigikogule ettepaneku see seaduseelnõu nn maha hääletada, siis Riigikogu liikmed seda siiski ei teinud. Olen tänulik!

Lugupeetud Riigikogu esimees, head kolleegid!

Käesoleva aasta 17. mail andis Eesti Keskerakonna fraktsioon üle pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 täiendamise seaduse eelnõu.

Eelnõuga täiendatakse pühade ja tähtpäevade seaduse paragrahvi 2 , millega lisatakse riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha.

Eelnõu eesmärgiks on muuta ülestõusmispühade 2. püha Eestis riigipühaks ja puhkepäevaks.
Kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on Eestis ettenähtud 11 riigipüha. Nendeks on uusaasta, suur reede, ülestõusmispühade 1. püha, kevadpüha, nelipühade 1. püha, võidupüha, jaanipäev, taasiseseisvumispäev, jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha. Valdavalt kattuvad Eesti riigipühad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide poolt kehtestatud riigipühadega. Üheks erinevuseks on ülestõusmispühade 2. püha, mis on enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides riigipüha ning puhkepäev. Erandiks on vaid Eesti, Malta ja Portugal, kus ülestõusmispühade 2. püha on tavaline tööpäev. Eelnõu jõustumisel suureneks riigipühade arv Eestis kaheteistkümneni.

Ülestõusmispühad kuuluvad nn. liikuvate tähtpäevade hulka. Nende algust arvestatakse kuufaaside järgi: nad algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ning võivad seega olla ajavahemikus 23. märtsist 26. aprillini.
2. ülestõusmispühade lisamine riigipühade hulka on igati mõistetav, kuna kristlike traditsioonidega riikides on just ülestõusmispühad ehk siis Suur Reede, Vaikne Laupäev ning 1. ja 2. ülestõusmispüha suure emotsionaalse sisuga, pidulik ning perekonna, sugulaste ja lähedastega koosolemise aeg.

Kahtlemata on 2. ülestõusmispühade puhul tegemist usulise taustaga pühaga. Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kirikuaastas kõige olulisemad. Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt ei ole meil küll riigikirikut, kuid traditsioonilisi usupühasid tähistatakse sellest hoolimata. Mainisin, et täna on Eestis 11 riigipüha, märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et 11st riigipühast 7 on usulise taustaga.

Oma seisukoha nimetatud eelnõu kohta on andnud ka Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab endas kaheksat kirikut ja kahte koguduste liitu kokku ligemale 400 000 liikmega. Kirikute Nõukogu toetab Ülestõusmispühade 2. püha tähistamist riikliku pühana.
Ülestõusmispühade üks pool on kristlik, st Kristuse surmast ülestõusmine, teine seostub kevade sünniga, looduse ärkamisega talvest. Need kaks poolt sobivad hästi kokku.

Seaduse jõustumisel muutub ülestõusmiste 2. püha Eestis riigipühaks nagu enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Sellega lihtsustub ettevõtete olukord, kes peavad oma töös igapäevaselt suhtlema teistes riikides asuvate ema- või tütarettevõtetega. Põhjamaades ning Lätis ja Leedus, kellega on Eestil kõige tihedam majanduslik seotus, on ülestõusmiste 2. püha riigipüha ja puhkepäev.

Samuti kaob seaduse vastuvõtmisega olukord, kus ülestõusmispühade 2. püha on Eestis küll tavaline tööpäev, kuid ometigi pankadevahelised ülekanded ei toimu, sest Euroopa Keskpangal on puhkepäev. Seetõttu on täna paljude ettevõtete töö ülestõusmispühade 2. pühal nagunii pärsitud.

Eelnõuga väheneb Eestis keskmine töönädala pikkus, mis 2008. aastal oli Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutuse uurimuse järgi Eestis 41,1 tundi. Samal ajal oli Euroopa Liidu keskmine töönädala pikkus 40,4 tundi. EL 15 keskmine töönädal pikkus oli 2008. aastal 39,9 tundi nädalas. Seega on Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal väheneks Euroopa Liidu keskmisest lühemaks.

Eelnõud vaagides tekkis juhtivkomisjonis Põhiseaduskomisjonis arutelu, kui suur on täiendava riigipüha lisamise mõju ning väljund majandusele. Usaldan siinkohal rahandusminister Jürgen Ligi, kes oma seisukohas eelnõu kohta märgib, tsiteerin: „Ehkki lisanduva riigipüha mõju kogu riigieelarvele ja majandusele ei ole märkimisväärne, tasub siiski arvestada, et mõnede riigieelarveliste asutuste kulud tõuseksid. Näiteks oleks tööl osad Politsei- ja Piirivalveameti töötajad, kes teeniksid töö eest topelttasu.“ Tsitaadi lõpp. Kordan üle, rahandusministri sõnul ei ole rahaline mõju majandusele ja riigieelarvele märkimisväärne. Lisan veel, et mitmed tänased riigipühad on nn liikuvad pühad ning kõik riigipühad on liikuvad ses mõttes, et ühel aastal juhtuvad need nädala sisse, teisel aastal nädalavahetusele ja seega väga konkreetsete rahasummade väljatoomine ühe riigipüha ja puhkepäeva mõju osas poleks mõistlik. Soovi korral on muidugi võimalik vajalikud arvutused esimese ja teise lugemise vahel koostöös rahandusministeeriumiga läbi viia.

Põhiseaduskomisjonis oli ka arutelu, millistes Euroopa Liidu riikides on Suur Reede ja 2. ülestõusmispüha paralleelselt riigipüha ja puhkepäev - seesuguseid riike on 13. Siinkohal tasub märkida, et neid riike, kus Suur Reede ei ole riigipüha ja puhkepäev, aga 2. ülestõusmispüha on riigipüha - neid riike on 11. Tuletan meelde, et 2. ülestõusmispüha ei ole riigipüha vaid kolmes riigis – Eesti, Malta ja Portugal. Seega on neid riike, kus ülestõusmispühad on riigipühad, märksa rohkem kui neid, kus see nii ei ole.

Miks on pühade pidamine oluline? Miks ei võiks me neist niisama mööda vaadata või hoopis neil päevil tööd teha? Loomulikult on hea kui on taas üks vaba päev, kuid oluline on, et me mõistaksime ka nende pühade tähendust ja oleksime solidaarsed nendega, kelle jaoks pühad tähendavad rohkem kui tööst vaba päeva. Mõtelge kõigi nende inimeste peale, kelle jaoks ülestõusmispühad on sügava usulise tähendusega. Pühade pidamine on osa kultuurist ja see kui kaunilt me oma pühasid peame ning kuidas me kombestikku austame, näitab midagi meie rahva olemusest ja meie kultuurist. Eestlaste rahvapärimus ülestõusmispühade kohta on rikas. Suhtugem sellesse teemasse austusega ning liigume veel ühe sammu Euroopale lähemale.

Lõpetuseks kutsun ma teid kõiki üles nimetatud eelnõud toetama ning loodan, et selles küsimuses valitseb siin saalis samasugune üksmeel, kui 2005. aastal, mil 24. detsember – taaskord usulise taustaga püha, jõululaupäev Keskerakonna ettepanekul riigipühaks ja puhkepäevaks kuulutati.

Aitäh!

Head uut aastat, koolijütsid!

2011-09-01T14:08:00.001+03:00

Riputan siia oma kõne, mille täna oma kodukooli, Suure-Jaani Gümnaasiumi, aktusel pidasin.

Tervitan tänasel teadmiste päeval ja rahupäeval kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi.

Veel täna hommikul, enne siia tulemist lasin oma peast läbi mitu mõtet, mida Teiega jagada. Naljakal kombel tulid esimesena meelde ka kõik need aktused, millel osalemine tundus tihtipeale küllaltki tüütu kohustusena. Eriti kui päike paistis ning mõttes oli kõike muud kui kooliasjad. Veel meenus väikesest majast tulemine suurde majja, spordihoone ehitus, klassijuhatajad, rebaste ristimine, esimesed tantsud koolidiskol ja lõputul arvul seiku koolitundidest ja seda erinevates ainetes.

Siis, kui täna hommikul lipsusõlme sidusin, ütlesin endale: „Priit, katsu siis ikka mõistlik olla. Sa ei pea oma kodukooli sõprade esimest koolipäeva täitma bürokraatliku informatsiooniga Riigikogu põhiseaduskomisjonist ja Euroopa Liidu õigusaktidest. Nii võib sinust küll väga igava inimese mulje jääda.”

Aga võin teile kinnitada, et poliitiku elu on huvitav, töine, sündmusterohke ja vajalik. Just nendest inimestest, kes Riigikogus otsuseid teevad, sõltubki see, kas Te saate tasuta koolitoitu; kas õpetajad hakkavad lõpuks saama tööle väärilist palka; kas noored tahavad kooli tööle tulla; kas koolil jagub raha uute õppevahendite, raamatute, huviringide ja klassiruumide remondi jaoks.

Veelgi enam, poliitikutest sõltub ka see, mis saab Eesti maakoolidest ning
maapiirkondadest. Poliitikutest sõltub ka Suure-Jaani Gümnaasiumi saatus ja tulevik.

Need, kes täna laeva nimega „Eesti“ juhivad, arvavad, et kõik peavad ise hakkama saama ning riigil ei tohikski mingit olulist rolli inimeste elus olla. Mina ja ka kõik teised kolleegid minu erakonnast nii ei arva.

Meie leiame, et valitsus ja riik peavad Eesti oma inimeste elu paremaks tegema. Leiame, et need, kes on tugevamad, peavad oma jõu ja nõuga nõrgemaid aitama. Eriti oluliseks pean seismist maapiirkondade püsimajäämise eest. Me tahame, et Suure-Jaanis oleks ka edaspidi olemas postkontorid, poed ja koolid. Sõidaksid bussid ja liiguks rong.

Me tahame, et inimesed elaksid ka mujal kui Tallinnas. Et elataks Tartus, Pärnus, Viljandis, Suure-Jaanis, Sürgaveres, Kildul, Reegoldis, Tääksis ja Kobruveres.

Ma pole Eestis mitmete asjadega rahul, eriti valmistab muret just noorte igapäevane hakkamasaamine ja tulevik. Haridusreformi puhul ei tohi rääkida üksnes koolimajade arvust ja asukohast, vaid hoopis hariduse kvaliteedist ja selle jätkusuutlikkusest. Ülikoolid kipuvad olema muutunud konveierites ning kutseharidust ei taheta väärtustada. See pole aga jätkusuutlik, vajame tasakaalu kõrg- ja kutsehariduse vahel. Kutsekool, ameti omandamine – see on väärt asi ja häbeneda pole miskit!

Mis kasu on aga heast koolist kui noored Eestist lahkuvad? Viimasel ajal võetakse selline plaan pähe juba põhikoolis, rääkimata gümnaasiumist. On mõistetav, et soovitakse saada kõrgemat palka ja elada sõbralikumas ühiskonnas. Kurb on aga see, et nii voolab Eesti noortest tühjaks. Usun, et seda probleemi saavad suuresti lahendada poliitikud – kui nad vaid tahavad. Selleks vajame aga teistsugust suhtumist ja ka poliitikat. Eesti peab olema rohkem olemas oma kodanike jaoks, vajame paksemat riiki ja enam hoolivust. Vaid nii saame jõuda järele Põhjamaadele ja tuua oma noored koju tagasi. Ja talendid leiame juba nende seast.

Head noored!
Täna, mil on tarkuse- ja teadmistepäev, võiksite mõelda ka sellele, mida saaksite ise ära teha, et meie endi elu siin riigis paremaks muuta – kas siis läbi õppimise, perekonna, töö või muul viisil.

Loodan väga, et nii mõnigi Teist leiab ka tee poliitikasse ja riigijuhtimisse. See pole alati lihtne, rügama ja rühmama peab palju, kuid võin lubada, et poliitikas ei hakka Teil kunagi igav.

Tänan kogu südamest ka õpetajat proua Tiina Idlat, kelle käe all on keemiat õppinud kümned Suure-Jaani kooli lennud ja ta oli ka minu keemiaõpetaja. Tänu õpetaja Tiinale tean, kuidas arvutada oksüdatsiooniastet; tean, mida tähendab mõte– raske õppustel, kerge lahingus! Aitäh, Tiina, olen kindel, et kogu koolipere hakkab Sinust puudust tundma. Suure-Jaani vallal on seni kolm aukodanikku, luban, et minu kolleegid vallavolikogus esitavad juba lähiajal Tiina valla aukodaniku kandidaadiks.

Veel tahaksin ma avaldada tänu ja kiitust Peeter Sadamale, direktorile, kes hoiab Suure-Jaani kooliasjad ja ka mitte üksnes kooliasjad kontrolli all. Vaadake seda uut aulat, kõrvalolevat spordihoonet, remonditud ja sisustatud klassiruume, noori õpetajaid – seda ei suuda iga direktor, Peeter suudab!

Filosoof ja riigimees Cicero on öelnud: „Me ei saa oma vabariigile teha paremat kinki kui see, et harime oma noori.”

Kulda väärt sõnad! Head sõbrad, just meie kujundame Eesti tuleviku! Ilusat
kooliaasta algust ja töötage, õppige ja elage oma unistuste nimel!

Head uut aastat teile! Suure-Jaani Gümnaasium on maailma parim kool!

Jüri Ratase programm on vaieldav

2011-08-24T15:32:00.003+03:00

Lugesin Jüri Ratase programmi Keskerakonna esimeheks kandideerimisel ja leidsin vähemalt neli punkti, millele sooviksin vastu vaielda, kuna need tundusid mulle kiirustades ja analüüsimata kokku pandud. Üldiselt võib tõdeda, et terve programm on kantud mõningasest naivismist, mis tulles sellise poliitilise kogemusega inimeselt, on üllatav.
Meiega tahetakse koostööd teha siis, kui see on NEILE vajalik
Jüri kirjutab, et vastaserakonnad ei taha meiega koostööd teha ja meie oleme ise süüdi. Ansip ütleks selle peale: tule taevas appi! Huvitav, millist „koostööd“ Jüri peab silmas? Kas nõu küsimist konkurentidelt siiras usus, et antakse ka head nõu, kuna teised erakonnad altruistlikult sooviksid tugevat Keskerakonda, võitmas neid valimistel, võttes neilt kohti nii Riigikogus kui ka volikogudes üle Eestimaa?
Mõistan, et Jüri vihjab siin justkui isolatsioonile. Tegelikult on ju Jüri poolt kiidetud sotsid isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii riigi tasandil kui ka pealinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning neid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest. Kui IRL ei taha enam Reformierakonnaga või Reformierakond IRLiga, vaid Keskerakonnaga koalitsioonis olla, läheme valitsusse ja seda eesotsas Edgar Savisaarega, mis tähendab seda, et saame olla kindlad, et võimuliidus olles on Keskerakonna valijate huvid kaitstud. Jüri puhul ei oleks ma nii kindel.

Keskerakonna karjäärisüsteem põhineb oskustel ja võimetel
Ratas toob oma programmis välja mõtte, et Keskerakonnas tuleks luua oskuste ja võimete põhine karjäärisüsteem. Taaskord üritab Jüri teha midagi, mis juba on olemas. Praegune süsteem hõlmab selle, millest Jüri kirjutab, ent lisaks tulevad juurde kaks märksõna: usaldusväärsus ja lojaalsus. Ilma nende kahe omaduseta ei tee poliitikas mitte midagi.
Samas, Jüri teab ka ise, et tema tõusul abilinnapeaks ja linnapeaks oli lisaks võimekusele ja oskustele oma osa ka usaldusväärsusel ja lojaalsusel. Seetõttu, kuna kandidaate on tavaliselt ju mitu, tuleb esmalt kindlaks teha kandidaadi oskused ja võimed, ning, et ta tööle võetuks osutuks, peab ta olema ka usaldatav ja lojaalne. Vastutöötamist ja ebausaldusväärsust ei taluta mitte kuskil, ei avalikus ega ka erasektoris. Alati kontrollitakse tööleasuja tausta, kas ta on ikka aus inimene, kas tema peale saab kindel olla. Oskusi saab ju täiendada ja võimeid arendada, aga lojaalsus ja usaldusväärsus kas on või ei ole. Samas, vahel tuleb ka inimesele avanssi anda, saamaks teada, kas üks või teine kasvab ja hakkab lendama. Jüri Ratas saigi omal ajal sellise avansi. Jüri ei tohiks olla kitsi, teistelegi tuleks selline võimalus tulevikus anda.

Erakonna juhtimismudel on avatud ning soosib diskussiooni
Sellest punktist jääb mulle, et Jürisse on pugenud ametniku või siis bürokraadi pisik. Iga muudatus peaks organisatsioonistruktuuri lihtsamaks ja tõhusamaks muutma, mitte vastupidi. Milleks nimetada kahe kõrvale veel kaks aseesimeest? Kui nimetamiseks läks, võiks juba kõik juhatuse liikmed aseesimeesteks nimetada.
Ja milleks luua tervelt 11-liikmeline vanematekogu? Niimoodi tekitatakse juurde olematu võimu ja seletamatu funktsiooniga eakate inimeste jututuba, kelle heietusi alguses võib-olla isegi kuulatakse, aga hiljem ei tea paljud erakonnaliikmedki, et selline moodustis parteis üldse eksisteerib. Auesimehe koht on Jüri nägemus Edgar viisakalt pensionile saata. Olgem nüüd ikka realistid!
Tasuks taaskord meenutada meie head koostööpartnerit Rahvaliitu, kel teadupärast on auesimees ja neli aseesimeest, kes valitakse eraldi. See süsteem ei ole kunagi neil tegelikult tööle hakanud. Põhjus on lihtne: aseesimehed peavad olema esimehe lähimeeskond (nö vasak ja parem käsi), kelle peab ta ise saama endale nimetada või kinnitada. Rahvaliidus see nii ei ole.

Keskerakonna suhtlus on hetkel parim võimalik
Olen nõus, et toimuvas demokraatias on ajakirjandus neljas võim. Küsimus on aga selles, kas Eestis on ikka toimiv demokraatia ja ka selles, kas Eestis on ajakirjandus neljas või äkki hoopis kolmas või teine võim? Igasugune ajakirjanduslik kriitika ja igasugune uurimistegevus ei aita kindlasti ühiskonda tasakaalustada. Kui uuritakse vaid teatud teemasid ja teatud poliitikuid ning teatud erakondi, on tulemus enam kui kahtlane. Enamasti on ajakirjandus abiks just opositsioonile, kuid seda kindlasti mitte Eesti Vabariigis, vaid arenenud demokraatiates, näiteks Põhjamaades. Kui me avame end kriitikaks, siis ei jõua me hea koostööni, vaid selleni, et meid tõmmatakse ribadeks vastaserakondade fanfaaride saatel. Juhtivad ajakirjandus- ja suhtekorralduseksperdidki tõdevad, et Eesti lapsajakirjanduse tase käib tublisti alla, ja lisavad – ajakirjanik ei ole kunagi poliitiku sõber!

Keskerakond kui multikulti

2011-08-10T15:24:00.000+03:00

Lugesin oma noorema kolleegi Henri Kaselo otse Euroopa südamest Delfile läkitatud kirjatükki, mis avaldas toetust Keskerakonna esimehe kandidaadile Jüri Ratasele. Läheneva kongressi taustal on üha rohkem neid, kes võtavad käsile valjuhäälselt oma seisukoha kuulutamise ning sealjuures pikalt ei mõtle, mida seesugune meedia vahendusel asjade “välja lajatamine” endaga edaspidi kaasa võib tuua. Erakond, mille siseasju ühelt ja teiselt poolt tema enda juhtivliikmete poolt ajalehe veergudel või internetiportaalides lahatakse, ei kasvata kindlasti populaarsust, hoopis vastupidi. Praegu sobib vist öelda – jumal tänatud, et järgmised valimised veel mitme aasta kaugusel on!

Euroopa Parlamendi saadiku nõunikuna peaks Henri Kaselo olema vägagi kursis Euroopas aetava päevapoliitikaga ning seega ei saa talle olla võõras ka mõiste “multikulti”. Võib olla just sellest oligi ajendatud mainitud kirjatükk, mis jõuliselt väitis, et Keskerakond venestub ning seda protsessi on võimalik peatada vaid erakonna esimeest välja vahetades. Teatavasti nii Angela Merkel, Nicolas Sarkozy kui ka David Cameron on hakanud üha rohkem oma esinemistes rääkima multikulti läbikukkumisest ning paratamatust lõpust. Paistab, et suur osa Euroopa Liidu juhtivriikidest tunneb, et salliva suhtumise juurutamine ühiskonnas ja kõik senini oluliseks peetud väärtused on pöördunud nende endi vastu. Kõik euroopalik heaolu ja tolerantsuse väärtused on nüüd relvad vaenlaste käes. Aga mis vaenlaste?

Euroopa vaenlane on ainult Euroopa ise koos oma väheneva sündivuse ja vananeva rahvastikuga. Selle mitte mõistmine ning probleemide multikulti kaela lükkamine ei tee aga midagi paremaks. Samamoodi ei saa kuidagi aidata ühiskonnas midagi paremaks muuta multikulti ajaloo prügikasti heitmine. Samas on seesuguse radikaalse seisukoha võtmine kõige lihtsam lahendus, et hiljem väita – probleemiga ju tegeleti. Euroopa ei saa sinna mitte midagi parata kui immigrandid tulevad paremat elu otsima; on nõus odavamalt tööd tegema; nende kultuur tungib võimasalt peale; sündivus on suurem ning lõpuks tahavad olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Ka immigrandid tahavad lõpuks olla otsustajad ja elluviijad ka poliitikas.

Multikulti läbikukkunuks tunnistamine ning uue ja radikaalse poliitika jõuline ellu viimine võib aga endaga kaasa tuua täiesti ettearvamatud ning kogu Euroopat raputavaid sündmusi. Meenutades hiljuti Norras toimunud massimõrva, peame paratamatult küsima, kas seesugune radikaalse poliitika poole pöördumine ei hakka mitte tekitama ühiskonnas uusi breivikuid? Mõttetu lõhestamine ja tüli otsimine võib tekitada viha ka seal, kus seda esmapilgul oodatagi ei oska. Eriti ohtlik on kõik see väiksemas ühiskondlikus rühmas, kus kastidesse liigendamine paistab kaugele.

Eesti on võrdlemisi värske Euroopa Liidu liige ning Lääne-Euroopa ja eelkõige Põhjamaise ühiskonna poole oleme saanud püüelda vaid kaks aastakümmet. Meie tiiger on kord sörkinud, kord jooksnud, vahepeal ka hüpanud, mõnikord tundub, et suisa seisma jäänud. Vaatamata sellele, et riigina pole veel jõudnud euroopaliku heaoluni, seisame silmitsi samade probleemidega. Taasiseseisvudes saime Nõukogude Liidust kaasa osa rahvast, kes Eesti territooriumile olid elama asunud. Eesti ülesanne oli lisaks riigi ehitamisele hakkama saada ka multikultiga.

Keskerakond on olnud ainus tõsiseltvõetav poliitiline jõud, mis on tegelenud ka Eesti muukeelse elanikkonnaga. Selle ülesande olulisust meie riigi arengus ei maksa alahinnata, võrdlemisi rahumeelne läbisaamine eri rahvuste vahel on suurem väärtus kui see esmapilgul tunduda võib. Keskerakond on täpselt oma nimest lähtuval kesksel positsioonil – pakkumas valikut ühte või teise serva kalduvate erakondade vastu. Samas on olnud kesne positsioon ka tähelepanu osas, mida meedia meile pakub. Seesugune keskne positsioon on olnud ühtlasi ka multikulti kandja Eesti ühiskonnas läbi aastate.

Võib olla on tõesti Euroopa Parlamendist vaatajale multikulti aeg läbi ning peab kas nõu või jõuga nõudma pööret radikaalsuse poole. Seesugune käik ei anna aga tulevikku vaadates vähimatki kasu, vaid toob kaasa hoopis probleemide suurenemise. Oma poliitikast ja põhimõtetest loobumine ei ole mõistlik tegu, see võib hoopis anda tõuke teadmatus suunas. Parandused ja täiendused on alati vajalikud, kuid nii nagu Euroopa ei saa lihtsalt multikultist loobuda, ei saa seda teha ka Keskerakond. Siis poleks Euroopa enam Euroopa ega Keskerakond enam Keskerakond.

Eesti Energia peaks tõstma kvaliteeti mitte hinda

2011-07-29T15:44:00.002+03:00

Täna autoraadiost kuuldud uudis, et Eesti Energia esitas konkurentsiametile
uuesti, nüüd täpsustatud taotluse elektrienergia hinnatõusuks ja uudis Eesti
Energia suurest kasumist, ajavad ikka marru küll. Miks kuulan täna uudiseid
autoraadiost ja miks internetti pääsemiseks pean kasutama avaliku
internetipunkti? Põhjus selles, et minu kodutalus Viljandimaa Suure-Jaani
kandis on juba teist päeva tõsised voolukatkestused. Eile olid meie küla ja
naaberkülad sunnitud elektrita hakkama saama üle paari tunni, aga täna on
elektrivool ära olnud juba varahommikust alates.
Saan aru, et ka ilmastikuolud on keerulised, tugev sadu ja pea pidev
müristamine ja välgutamine. Täna öösel lõi välk minu majast sajakonna meetri
kaugusel olevasse jämedasse kasepuusse (pildil), päris hirmutav. Aga
seesugune ilm ei ole Eesti kliimas arukordne ja ka Eesti Energia peaks
seesugustest olukordadeks valmis olema ja mitte lasta tekkida olukorda, kus
paljud majapidamised on sunnitud elektrita olema!
Mina elan oma kodutalus peamiselt suveti ja nädalavahetuseni ja mõne tunnine
voolukatkestus veel otseselt katastroof ei ole, aga naabertaludes elavad
inimesed igapäevaselt, peavad põllumajandus- ja aiandustalusid, kasvatavad
loomi, vilja ja köögivilju ning elekter on igapäevaselt, lausa
igaminutiliselt ülioluline. Ilma elektrita ei ole võimalik lehmi lüpsta,
tagada nende õigeaegset söötmist ja jootmist, korraldada nõuetekohast
viljakuivatust, rääkimata inimeste enda elementaarsetest olme küsimustest.
Eriti tragikoomiline on ka Eesti Energia rikketelefoni automaatvastaja tekst,
kus soovitatakse rikkest teada anda, kas SMSi või interneti teel. Minu
kodukülas on nii telefonilevi, kui ka internet otseselt elektriga seotud ja
selle puudumisel ei ole võimalik ei netti kasutada ega telefoniga
tekstisõnumeid saata, sest levi võimendamiseks on masinad, mis elektrivoolu
tarbivad. Juba see väike tekstike automaatvastajas näitab suuresti monopoolse ettevõtte suhtumist oma klientidesse.
Olukorras, kus kodukulud mühinal kasvavad ning Eesti Energia ei suuda tagada juba tänase hinna juures kvaliteeti, on hinnatõusu plaan täiesti vastutustundetu ja sellega ei saa ega tohi leppida!

Kommentaariks Ain Seppiku intervjuule Vikerraadios

2011-07-29T10:55:00.002+03:00

Eesti meediakanalid süttisid kui kulutuli neljapäevase Vikerraadio saate Uudis+ peale, kus andis pika intervjuu teenekas keskerakondlane Ain Seppik. Iga väljaanne leidis kajastuseks just sobiva lõigu, mis ajakirjaniku meelest huvitavam tundus või siis lihtsalt paremini kõlas. Loomulikult pühendati suur osa ajast lähenevale Keskerakonna kongressile ja hetkel erakonnas toimuvale. Kuulasin minagi Seppiku juttu huviga ning mitmel korral tundus, et tema arvates kandideerib hoopis Priit Toobal Keskerakonna esimehe kohale. Nii tihti heideti mulle ette küll üht ja teist. Esimeheks kandideerivad aga siiski Jüri Ratas ja Edgar Savisaar. Võib olla oligi see eesmärgiks – kinnistada Seppik kui Ratase seisukohtade kaitsja ja Toobal kui Savisaare seisukohtade kaitsja. Mul pole selle vastu midagi ja Seppikul on oma väljaütlemistes mind kindlasti lihtsam rünnata kui Savisaart.
Võrumaal toimunud koosolekust olen oma poliitblogis juba kirjutanud – tõsi, mainisin seal Seppikut ehk talle ebameeldivas kontekstis ning nüüd kasutas ta juhust ning eetriaega, et mulle tagasi teha. Intervjuus Võrumaa kontekstis välja öelduga pole aga võimalik nõustuda, ühegi piirkonna juhatuse liikmete sundimisega ma küll ei tegele. Mis kasu oleks ka sundimisest? Koosolek võib korraldada salajase hääletuse ja igaüks otsustab ikka nii nagu tahab ja õigeks peab. Samuti olevat Seppiku sõnul keegi tööandja oma alluvat enne koosolekut töökoha kaotamisega hirmutanud. Minul sellist infot pole ning sellise kusagilt kuuldud jutu minuga sidumine on meelevaldne ja jama. Küll aga on mul info, kuidas Lõuna-Eestis on piirkonna ja osakonna juhtidele lubatud ministriportfelle abi eest Savisaare toetuse vähendamiseks ja Ratase oma tõstmiseks.
Poliitikas on valimiste ajal kampaania ääretult vajalik, nii ka erakonnasiseste valimiste puhul. Seda enam kui on tegemist Eesti suurima erakonna juhtivate kohtadega. Kampaania käigus peab jõudma võimalikult paljude inimesteni, saavutama võimalikult laia toetuspinda – nii saab selgitada oma seisukohti ja kui suudad nende õigsust piisavalt hästi tõestada, siis võivad ka vastased ning kahtlejad hoopis pooldajateks muutuda. Võrumaa piirkonnas toimunud juhatuse koosolekul seda tegingi. Olin kohal, kogu juhatus sai kuulda ka minu seisukohti ning kujundas vastavalt sellele oma otsuse. Seesugune käitumine kandis rohkem vilja kui Võrumaa piirkonna juhi ja Ratase poolt korraldatud „salakohtumised” vaid valitud juhatuse liikmetele. Vaid valitutega kohtumine erakonna ühtsusele kindlasti kaasa ei aita.
Ajaleht Kesknädal on viimastel päevadel saanud samuti kõvasti nuhelda. Seppik paneb pahaks minu intervjuud, mis on Jüri Ratase suhtes kriitiline, ning samuti paneb ta pahaks, et Kesknädal on võtnud Savisaart toetava seisukoha. Huvitav, kas Delfi sai siis korralikult kiita kui juhtkirjas teatas, et pooldab Jüri Ratast? Mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale...
Tohutult suure numbri tegi Seppik minu kohtumistest erakonna piirkondades üle Eesti. Juhtumisi on aga lähenemas järekordne kongress ning peasekretär peabki seda tegema. Piirkondades tuleb selgitada erakonnas toimuvat, sealhulgas ka kaadripoliitikat, finantsolukorda ning tulevikuväljavaateid. Olen pidevalt käinud Keskerakonna piirkondades üle Eesti alates 2007. aastast, mil sain peasekretäriks. Teha nüüd suured silmad ja näpuga näidata on veidi naeruväärne. Käisin piirkondades enne kongressi ja käin ka pärast kongressi, selles pole midagi uut ja imestusväärset. Ka mitte Ain Seppiku jaoks.
Nagu näete, head lugejad, on kampaania Keskerakonna XIII kongressi eel täie hoo sisse saanud. Jagan Teiega kindlasti ka edaspidi olulisemaid mõtteid ja sündmusi selle käigust.

Tarand – rahva, mitte Riigikogu president

2011-07-28T20:13:00.003+03:00

Kuigi presidendile on jäetud Eesti Vabariigi seaduste kohaselt küllaltki vähe võimu poliitilistes otsustes kaasa rääkida, omab see institutsioon rahva jaoks ometi suurt ja eelkõige sümboolset tähendust.

Mitte vähem tähtis pole ka presidendi roll riigi esindamises rahvusvahelisel areenil, öeldakse ju tihti, et president on riigi visiitkaart. Kõige olulisem on aga siiski see, mida arvab oma presidendist rahvas. Eesti riigi esimene mees peab olema ka rahvamees.

Tagatoas pole demokraatiat

Meie põhiseaduse kohaselt on presidendil võimalus valituks osutuda Riigikogus. Tundub ju iseenesest loogiline, et rahva tahe väljendub siis kui rahva esindajad valivad presidendi. Tõepoolest, ideaalis võiks see ju nii olla, kuid rahva tahet ei saa kuidagi väljendada tagatoa kokkulepped stiilis „ostan-müün-vahetan.“

Kolm parlamendierakonda on teatanud, et nad toetavad Toomas Hendrik Ilvese tagasivalimist teiseks ametiajaks, vaatame siis, kuidas see nii kujunes. Sotsidega on kõige lihtsam – muidu on nad küll Keskerakonnale opositsioonis asjalikuks toeks ning valitsuse suhtes terava kriitikameelega, kuid loomulikult ei saanud selga pöörata oma endisele erakonna esimehele. Seega võib sotse pidada mõnevõrra selles olukorras justkui vangideks. IRL on oma suure koalitsioonipartneri Reformierakonna kontrollida ja kamandada ning peab just seetõttu käsku täitma. Ilmselt oli ka maamaksu muutmise seadus üheks kaubaks, mis IRL Ilvese toetamise eest vastu sai.

Reformierakond on pikalt võimul olnuna aga mugavaks ja laisaks muutunud – Ilves on neile hea president, kellega saab „asju ajada“. Saab asju ajada nii, et vajalikud seadused kindlasti jõustuksid ning kriitikat liiga palju ei tuleks. Ja kui kriitikat tulebki, siis see kooskõlastatakse enne omavahel kenasti ära, nii, et kummalgi poolel solvumisi poleks.

Seesugune mugav otsustamine ei saa aga kuidagi olla demokraatlik ja veel vähem aus Eesti rahva suhtes. Juba enne Ilvese toetamise teatavaks tegemist hakkasid võimuparteid rääkima, kuidas presidendi Riigikogus valimine näitaks Eesti küpsust ja kandidaadi suurt toetust ning kõrget taset poliitika maastikul. Sõbrad, te ajate ju kägu! President peab olema erakondade ülene, peab olema põhiseaduse valvur ning tõrksalt ja kindlameelselt tagasi lükkama seaduspraagi. Kuidas saab seda kõike teha, aga president, kes seob tagasivalimise nimel end poliitiliste, erakondlike kokkulepetega? Vastus on lihtne – ei saagi. Eesti demokraatia küpsuse näitamiseks ning kõrge tasemega presidendi leidmiseks vajame arutelusid ja mõttevahetust, mitte vaid teadet sellest, mida kaks valitsusparteid on tagatoas otsustanud.

Lõhe rahva ja erakondade vahel on liiga suur

Väga oluline on mõista, miks Reformierakond ja IRL pingutavad kõigest väest, et püsiks toetus Ilvesele ning president valitaks ära Riigikogus. Selle põhjuse nimi on valijameeste kogu. Kui Riigikogus ei suudeta presidenti valida, nimetavad kohalike omavalitsuste volikogud oma esindajad, kes kogunevad presidenti valima. Arvestades aga valitsuse käitumist kohalike omavalitsuste suhtes – karme kärpeid ja majanduslikku iseseisvust kahjustavat seadusloomet – võib just valijameeste kogu lüüa praegusele koalitsioonile hingekella. Sellest võib kujuneda kohalike omavalitsuste protest valitsuse tegevuse ja tegevusetuse vastu. Samuti peame tähele panema seda, et väga paljudes kohalike omavalitsuste volikogudes on jätkuvalt jõuliselt tegevad Rahvaliidu liikmed. Tasub meenutada, kuidas Ilves rääkis USA saatkonnas oma põlgusest „kolhoosiesimehe“ Arnold Rüütli kohta – kas mõni rahvaliitlane või Rüütli austaja saaks siis Ilvest toetada? Kindlasti mitte.

Keskerakond on juba korduvalt rõhutanud, et lõhe erakondade toetajaskonna ning erakondadesse uskumisest loobunute vahel on liiga suur. Just sellise lõhe suurenemine on ohtlik ühiskonna stabiilsusele ja Eesti poliitika arengule. Veelgi enam, sellise lõhe suurenemine võib anda tõuke äärmuslike rühmituste toetamiseks. Seepärast ongi ülimalt oluline leida meile järgmiseks viieks aastaks president, kes oleks eelkõige rahva, mitte Riigikogu või erakondade president. Selline inimene suudaks vähendada seda ohtlikku lõhet ning tuua rahvale poliitika lähemale ning muuta seda arusaadavamaks. Rahva presidendi suurimaks ülesandeks saaks oma ametiaja jooksul taastada Eesti inimeste usk, usk oma riiki, usk erakondadesse ja poliitikasse. See on asi, millele peaksid mõtlema kõigi erakondade liidrid.

Miks just Tarand?

Indrek Tarand sai üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel 102 460 häält. Seda on vaid veidi vähem kui sai Keskerakond, kuid üle 40 000 rohkem kui Reformierakond, IRList ja sotsidest rääkimata. Kahtlemata oli Tarandi tollase rekordilise tulemuse taga tohutult palju just neid inimesi, kes tundsid, et erakonnad ning peamisel paremparteid on nad poliitikast kaugele jätnud. Need inimesed protestisid ja tegid seda väga võimsalt. Võin kihla vedada, et kui rahvas saaks valida presidendi, võidaks Tarand Ilvest.

Keskerakond julgeb tunnistada seesuguse lõhe olemasolu rahva ja poliitika vahel ning seepärast alustasimegi lahenduste otsimist. Tarand ei ole mitte ühelegi erakonnale mugav kandidaat ning just see määrabki tema kvaliteedi. Ta julgeb kritiseerida kõiki erakondi ning ei pea end mingite tagatoa kokkulepetega siduma. Seesugune rahva toetust omav vaba ja sõltumatu mees täidaks presidendi rolli suurepäraselt.
Eesti jaoks on väga vajalik rahva, mitte parlamendi president. Indrek Tarand on rahvamees ja võiks olla rahva president.

Ratas Keskerakonna juhina kindlustaks Ansipi ja Ilvese võimu

2011-07-20T20:19:00.000+03:00

Viimastel nädalatel ja päevadel on Delfi mitmete minu kolleegide käest küsinud, keda nemad Keskerakonna XIII kongressil esimehe valimistel toetavad ning, kas see on hea või halb, et erakonna esimehe valimistel on mitu kandidaati, kuidas suhtute Jüri Ratase kandideerimisse jne jne? Vastuseid on olnud erinevaid, jõulisemaid ja tagasihoidlikemaid.

Paraku ei ole Delfi minu käest küsinud, aga mul on suurepärane võimalus Delfi poliitblogis oma arvamus välja öelda. Teen seda läbi täna ajalehele Kesknädal antud intervjuu.

Kuidas sulle, Priit, tundub: millise positsiooni peaks Kesknädal võtma Keskerakonna esimehe kandidaatide üle peetavas diskussioonis?

Algul tundus mulle, et Kesknädal peaks hoidma neutraalset joont. Nii oleks ju teoreetiliselt õige. Kui aga vaatan viimaste päevade meediat, kus Postimees ja Eesti Päevaleht, Delfi ja Rahvusringhääling mõõdutundetult sõimavad Edgar Savisaart ja ülistavad Jüri Ratast, siis tundub mulle, et erapooletusest ei tule midagi välja. Kui parempoolne Eesti meedia suunab kõik pallid ühte väravasse, siis ei tohi meie ometigi teist väravat kaitseta jätta, isegi selle väikese jõuga, mis on ajalehel Kesknädal.

Kas vastab tõele, et Ratase ülesseadmine parteijuhi vastaskandidaadiks on mõeldud karistuseks Savisaarele selle eest, et tal jätkus söakust toetada Indrek Tarandi ülespanekut vastaskandidaadiks Toomas Hendrik Ilvesele?

Ei usu, et Ratas ise sellest asjast nii aru saab. Tema toetajate hulgas on aga kindlasti poliitikuid, kes Tarandi ülesseadmise eest soovivad Savisaart „karistada". Küllap tunnistab ka Ratas ise ühel päeval, kuidas tema ja mõned tema sõbrad hääletasid Keskerakonna volikogus, kui otsustati Tarandi ülesseadmise küsimust. Selgitaksin Ratase ülespanekut teisiti. Nimelt ei võimalda see meil pidada kampaaniat Tarandi toetuseks. Me peame selle asemel tegelema oma esimehe kaitsmisega. Tahetakse teha meid presidendivalimiste ajaks võitlusvõimetuks, et tagada Ilvesele soe koht Kadriorus ka järgmiseks viieks aastaks.

Miks seda Ratase kandideerimist nii tõsiselt võtate? Savisaarel on kongressil olnud ju sageli vastaskandidaate - Kallo, Kreitzberg, Raudvere jt -, aga ta on ikka peale jäänud. Kas nüüd on selles suhtes kahtlusi?

Siis pidi Savisaar konkureerima tõepoolest vastaskandidaatidega, aga nüüd osaleb selles võitluses kogu õukonnameedia, ja mitte ainult. Ka mõned ministeeriumid tegelevad rohkem Savisaarega, kui oma põhikirjaliste ülesannetega.

Asjal on ka psühholoogiline külg. Keegi Savisaare konkurentidest ei kuulunud tema õpilaste hulka. Jüri Ratas kindlasti oli seda - ilma Savisaareta ei oleks temast saanud ei erakonna juhatuse liiget, Tallinna abilinnapead ega linnapead, veel vähem Riigikogu aseesimeest. Kui ma loen Jüri Ratasele ettevalmistatud kirjutisi, siis mõtlen sageli: „Ka Sina, Brutus!" Ma ei tea kedagi Jüri Ratase põlvkonnast, keda Savisaar oleks rohkem kasvuhoonetingimustes hoidnud. Selles mõttes tuli mulle Ratase kandideerimine Savisaare vastu halva üllatusena. Aga ju osutus mees nõrgemaks kui ette kujutasime. Ja kui igal sammul korrutatakse - Sina oled parem kui teised! -, siis lõpuks sõidabki katus ära.

Kas lähiaeg tõotab siis ägedat valimiskampaaniat Keskerakonna sees?

Ei usu, et ägedat. Jüri Ratase poolt on tark hoida „hea poisi" oreooli ja püüda seista pigem Savisaare kõrval, mitte aga tema vastu. Nii on ta vähemalt ise öelnud. Võitlema hakkavad teised, kellel sageli ei ole Keskerakonnaga midagi pistmist. See saab olema valimiskampaania, kus põhiline osa löökidest Edgar Savisaare vastu antakse seljatagant ja anonüümselt, aga kui võimalik, siis ikkagi naeratusega.

Aga äkki siiski Jüri Ratas toob Keskerakonna isolatsioonist välja, nagu ta on lubanud?

Ratas ei ole esimene messias Eesti poliitikas. Kõigepealt lubas sedasama Karel Rüütli, keda usuti, kes valitigi Rahvaliidu esimeheks ja kes müüs oma partei üsna odava hinna eest maha. Seejärel lubas Sven Mikser, et kui tema saab sotsiaaldemokraadid Jüri Pihli juhtimise alt üle löödud, siis tuleb õnn ka nende õuele ja sotsid viiakse kohe võimule. No ei võetud valitsusse! Miks siis Ratast peaks võtma?

Tegelikult on mitte Keskerakond, vaid hoopis sotsid isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii Toompeal kui ka Tallinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Võimule on nad jäänud ainult Valgas, ja sealgi Keskerakonna armust, kes nõustus nendega koalitsiooni minema.

Viimastel aastatel on noored ja kavalad parteijuhid vähemalt kahel korral oma liikmeid lahkete lubadustega hullutanud. Kui nüüd Keskerakonna liikmed langevad samasuguste lubaduste lõksu, nagu see toimus Rahvaliidu ja sotsiaaldemokraatidega, siis on mul meie erakonnast küll kahju.

Nagu aru saan, oled ühena Keskerakonna 13 000 liikmest oma valiku teinud?

Muidugi olen ma Edgari poolt. Ratas Keskerakonna juhina kindlustaks täna Ansipi võimu veelgi. IRL käärib juba avalikult ja Reformierakond vajab uusi mängupartnereid, rõhuga sõnal "mängu".

Tahetakse vaid kindlustada Keskerakonnast Ilvesele need hääled, mis IRL-ist kaduma lähevad. Ilves on muutunud Ansipi võimuvertikaali garandiks ja Ansip pingutab kõvasti, et status quo'd hoida.

Jättes kõik isikud ja isikliku kõrvale, tähendaks Keskerakonna juhivahetus praeguse Eesti valitseva kursi põlistamist. Seevastu Tarand presidendina võimaldaks ka niisuguseid arenguid, mis muudaks Eesti oma rahvale taas ihaldusväärseks ja taskukohaseks.

See tähendab, et Ansipi kultiveeritavale süsteemile on olemas alternatiiv, ja nüüd on Keskerakonna teha, kas Eesti läheb edasi või stagneerub veelgi.

Küsis INDREK VEISERIK, Kesknädal

Kodualuse maamaksu vabastamisest tegelikult

2011-07-14T20:05:00.003+03:00

Suvel pole küll väga palju mahti ja tahtmist teleri ees olla, kuid õhtuti tuleb seda siiski ka praegugi ette, eile õhtul nii juhtuski.

Sel korral ma ei kirjuta Rahvusringhäälingu ega ka teiste kanalite programmist, aga teen seda kunagi kindlasti vaid kirjutan ühest reklaamist ning reklaamitavast, mis valimiste vahelisel perioodil üsna tavatu on. Pean silmas IRLi „kodualuse maamaksu reklaami“. Nimetatud telereklaam on tavatu ses mõttes, et järgmised valimised, mil isamaalased reklaamidega valijaid võiks meelitada on alles 2013. aasta sügisel ning IRLil eelmisest valimiskampaaniast veel suured kohustused üleval. Aga see selleks, reklaam viis mu mõtted taaskord hoopis reklaamitavale ehk kodualuse maamaksu vabastamisele.

Kõik me mäletame, kuidas Riigikogu kevadistungjärgu viimastel päevadel koalitsioon kodualuse maamaksu seaduseelnõud läbi surus - teerulli meetodil, räpakalt ja ülepeakaela kiirustades.

Iseenesest ei ole ju kodualuse maamaksu ja selle kaudu inimese kodukulude alandamises mitte midagi halba. Vastupidi, kellele ei meeldiks, kui talle rohkem raha kätte jääks. Mulle teeb sügavat muret – ja see mure on ka peamine põhjus, miks ma selle otsuse hääletusel punast nuppu vajutasin – see, et selle seadusmuudatusega vähendatakse taas kord omavalitsuste iseotsustamisõigust ja kärbitakse oluline osa nende tulubaasist.

Jah, koalitsioonipolitiikud on lubanud, et see saamata jääv tulu kompenseeritakse linnadele ja valdadele riigi poolt. Eriti rõhutatakse veel seda, et peaminister Ansip on isiklikult lubanud, et kompenseerimine ka aset leiab ja tema sõna võetakse kui mingit erilist garantiid. Mulle vastupidi mõjub see suurt kahtlust tekitavana, sest peaministril on lausa komme ja tavapäraseks saanud lühikese aja jooksul oma seisukohti kardinaalselt muuta.

Toon vaid paar näidet. 2008. aastal ütleb Ansip Tartus Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes, et tema juhitav valitsus ei kavatse mitte kunagi vastu võtta defitsiidis eelarvet. Tsiteerin peaministrit: "Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd, defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt." Vaid viis kuud hiljem ütleb peaminister, et ta pole riigieelarve tasakaalu küsimuses fundamentalist ja vajaduse korral võib see tasakaalust välja minna.

7. aprillil 2008 ütleb peaminister, et negatiivset riigi lisaeelarvet pole mitte mingil juhul tarvis vastu võtta ja kulutused tuleks 1. septembrini külmutada. Tsiteerin Ansipit: "Minu ettepanek on külmutada nende vahendite kasutamine kuni 1. septembrini, kui on teada suvine majandusprognoos, saab teha ka otsuseid." Vaid seitse päeva hiljem ütleb peaminiser, et tema on nii täna ja alati selle poolt olnud, et negatiivne lisaeelarve tuleb vastu võtta veel sel kevadel.

Enne valimisi 2010. aasta 7. oktoobril teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil, et Eesti Energia plaan tõsta elektri hinda on nahaalsus ja lauslollus. Kuid pool aastat hiljem, peale valimisi see talle enam rumalana ei tundu ja tema sõnul ei saavatki valitsus hinnatõusu pidurdamiseks midagi ette võtta. (Parts aga ei pea elektri eest tasumist üldse kodukuluks).

Kuulates vaid mõnda näidet, siis kas teis tekitavad peaministri väljaütlemised usaldust ja lootust, et tõesti nii läheb, nagu ta öelnud on ehk selle eelnõu kontekstis: kas ka tegelikult antakse riigi poolt Eestimaa linnadele ja valdadele tagasi kodualuse maamaksu vabastamisest saamata jäänud eurod? Minus mitte. Ja olen kindel, et selle kompenseerimise taga on jälle mingi trikitamine, nagu see varem on olnud puuetega inimeste hooldajatoetuse puhul, teede korrashoiu vahendite puhul jne.

Seega on iga maksuvabastus kahtlemata inimesele emotsionaalselt hästi mõjuv. Ja olgem ausad, kellele ei meeldiks, kui tal rohkem raha igas kuus ja aastas kätte jääb. Küll aga on lausa patt, kui ühte taskusse antakse natuke juurde, aga teisest võetakse salamisi ja selja tagant kordades rohkem uuesti ära.

Heakene küll, koalitsioonipoliitikud surusid Reinsalu ja Sesteri eestvedamisel parlamendis läbi, see ei olnud mulle üllatus, aga ebameeldiva pakkus nii mulle ja usun, et ka enamustele omavalitsusjuhtidele veel President Ilvese otsus see heaks kiita.
Olen kindel, et maamaksu muutmise seaduse väljakuulutamine presidendi Ilvese poolt on ilmselgelt panustamine Riigikogus valituks saamisele. Arvestades lähenevaid presidendivalimisi on Ilves ilmselgelt astunud libedale teele ning aitab põhiseadusest mööda hiilides täita IRLi üht põhilist valimislubadust enne märtsikuised valimisi. Küllap lähtub ta lihtsast loogikast – seadus sulle-hääled mulle.

Seesugune käitumine on kohalike omavalitsuste osas äärmiselt ebaõiglane. Tõsi, president ütles seadust välja kuulutades, et ära võetav raha tuleb kompenseerida, kuid see ei anna siiski mingit kindlustunnet, et seda ka tehakse. Kindlustunde annaks vaid vastava klausli lisamine seadusele – just seda pidanud ütlema ning seaduse tagasi Riigikokku saatma. Ilves aga loobus põhiseaduse täitmisest häälte nimel. Tuletan Ilvesele meelde, et põhiseaduse kohaselt võivad presidendivalimised minna valijameeste kogusse ning pärast seda kui Keskerakond Indrek Tarandi presidendi kandidaadina välja käis, on suure tõenäosusega järgmise riigipea valimine omavalitsustegelaste käes. Kahtlen sügavalt, et seal leiab toetust kandidaat, kes kirjutas alla järjekordsele omavalitsuste iseseisvust nõrgestavale dokumendile. Seega tegi Ilves minu arvates valearvestuse, lootes IRL-iga tiiba ripsutades nende toetust koguda.

Presidendi roll ei ole üksnes laulupidudel kõlavaid kõnesid pidada vaid tunda muret oma rahva ja riigi ning sealhulgas omavalitsuste igapäevase ellujäämise pärast. Ja mitte üksnes muret tunda, vaid neid muresid püüda ka leevendada, mitte juurde tekitada.

Ratas ja co murrab sisse lahtisest uksest!

2011-07-12T13:39:00.006+03:00

Eile avaldas Jüri Ratas Delfis arvamust, et Keskerakond on isolatsioonis ja tema on see, kes erakonna sellest välja toob. Ei jaga Ratase arvamust ja imestan, millest Ratas räägib???

Kuidas saab rääkida Keskerakonna isolatsioonis olemisest, kui oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas tehakse koostööd IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning seesuguseid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest.

Keskerakonna isolatsioonist rääkivad Viisitamm-Seppik-Ratas-Laanet eksivad ning murravad sisse lahtisest uksest. Keskerakonda ei ole vaja isolatsioonist välja tuua, sest erakond ei ole isolatsioonis. Keskerakonda ei ole vaja ka ravida või tervendada nagu Seppik kuulutab, sest Keskerakond ei ole haige!

Küll aga saame rääkida kõrvaletõrjutusest näiteks Kuressaares, kus Keskerakonna piirkonda juhib üks isolatsioonikuulutajaid - Kalle Laanet. Mis isolatsioonimurdja see Laanet on kui sellega Saaremaa keskuseski hakkama ei saa. Laanet vedas seal nii valimisnimekirja kui hiljem ka koalitsioonikõnelusi. Ei saanud hakkama ja ei viinud keskerakondlasi Kuressaares võimupositsioonidele. Sama lugu on Viisitamme ja Pärnuga. Oma asjadega nad hakkama ei saa, siis kukuvad Savisaart süüdistama.

Pole just väga palju aega möödas sellest kui Keskerakond valitsuses oli. Laanetit poleks Keskerakonna valitsuses olekuta ju poliitikasse toodudki ning ka Ratasest poleks Tallinna linnapead saanud.

Meedia kiidab sotside juhti Mikserit Ratasele sarnaselt kui head liidrit ja nn “puhast” poliitikut, aga miks siis sotsid valitsuses pole ega omavalitsusi juhi? Keskerakond on koalitsioonides ja opositsioonis olnud niisama kaua kui sotsid, aga ei meedia ega nad ise ei räägi sellest, et nad eemaletõrjutud oleksid.

Keskerakond juhib Tallinna linna ning on võimul väga mitmetes kohalikes omavalitsustes. Kui rahvaarv kokku lüüa, siis on ilmselt ülepoole Eesti elanikest just sellistes omavalitsustes, kus on võimul Keskerakond. Mis isolatsioon, ma ei mõista!

Demokraatia Laaneti moodi

2011-06-28T10:29:00.002+03:00

Lugu ilmus ka 22. juuni Kesknädalas

Viimasel poolel aastal on riigikogulane Kalle Laanet võtnud üsna häälekalt sõna Keskerakonna siseelu teemadel. Küll on ta heitnud ette arutelu ja sisedemokraatia puudumist ning juhtkonna kehva kaadripoliitikat. Paraku on Laanet vaid virisenud, põgenenud vastutusest, kusjuures käimata välja teisi võimalikke lahendusi ja käitumisviise.
Neljapäevasel erakonna Saaremaa aastakoosolekul (tegemist oli aastakoosoleku teise katsega, sest esimesel korral ei tulnud kokku vajalikku kvoorumit, eks ole seegi märk, kuidas Saaremaa juhtkond oma liikmetega tööd on teinud) sain näha siis seda, mida Laanet nimetab demokraatiaks, arvamuste paljususeks ja selle avaldamise õiguseks.
Kuulasin esmaspäeval Laaneti intervjuud Rahvusringhäälingule, kus ta korduvalt rõhutas, et äärmisel oluline on, et erakonna esimehe valimistel kandideeriks Edgar Savisaare kõrval ka keegi teine. Et ühe esimehe kandidaadiga valimised ei ole ikka päris need õiged. Ühe kandidaadiga ei toimuvat vajalikku arutelu ja diskussiooni. Põhimõtteliselt ju isegi võibolla õige, aga taaskord ei lähe Laaneti sõnad ja tegelikkus kokku, nimelt oli Saaremaa piirkonna konverentsil vaid üks kandidaat piirkonna esimehe kohale. Kahjuks ei esitanud Laanet mingisugust nägemust erakonna arengutest Saaremaal, arutelust selle ümber rääkimata. Aga see selleks, Ansip ja Laar valiti oma parteikongressidel ka ilma vastaskandidaadita ära.
Minu jaoks tipp oli aga see, kuidas käitus Laanet Keskerakonna Noortekogu juhtidega, kui need piirkonna liikmetega suhtlesid ja kutsusid üles erakonna esimehe kandidaadiks Savisaart esitama. Laanet aga läks sellest noorte algatusest paanikasse, pahandas noortega, rebis neilt käest allkirjalehed ja ähvardas, et kui te veel nii teete, siis... lapsik käitumine Laaneti poolt.
Mulle teadaolevalt kogub erakonna noortekogu erakonna liikmetelt allkirju esitamaks erakonna esimehe kandidaadiks tänast esimeest Edgar Savisaart ja see on iga erakonna üksuse ja liikme õigus, mida ei saa ega tohigi keegi ära võtta ega piirata. Piirkonna juht Laanet, aga ei lasknud Saaremaa piirkonna liikmetel oma seisukohta ja vaba tahet väljendada. Minu arvates oli seesugune füüsiline takistamine ja paanika üksnes suurest hirmust, et piirkonna liikmed ei ole erakonna esimehe küsimuses Laanetiga ühte meelt ja tegelikult ta teab seda, sest möödunud aasta detsembris leidis see kinnitust, kus koosolekul osalenud sadakond Saaremaa keskerakondlast Savisaare toetuseks käe tõstsid.
Kas see ongi see sisedemokraatia, arvamuste vaba väljendamine ja nendega arvestamine, mida Laanet nagu mantrat meedias korrutab? Hoidku kõigevägevam erakonda seesuguse „demokraatia“ eest!

Alkoholireklaam vajab piiramist

2011-06-20T17:00:00.002+03:00

Konjunktuuriinstituudi uuringust selgus, et 2010. aastal joodi Eestis ühe elaniku kohta keskmiselt 10,2 liitrit absoluutalkoholi. Need arvud käivad kõigi Eesti elanike kohta. See tähendab, et ka iga vastsündinu, laps ja vanainimene joob statistika järgi aastas 10,2 liitrit puhast alkoholi. Vastupidiselt laialt levinud müüdile on turistide kaasa ostetud ja kohapeal joodud kogused sellest arvust juba maha arvestatud. Alkoholi joob 86% täiskasvanutest ning sagedamini tarbitakse lahjasid alkohoolseid jooke nagu õlu ja vein. 80% inimestest arvab, et Eestis peab alkoholi tarbimise vähendamiseks teostama piirangutega alkoholipoliitikat, üle poole neist pidas vajalikuks rangeid piiranguid.
Just seesugune statistika ja rahva arvamus on andnud reaalse vajaduse taaskord võtta käsile riiklik alkoholipoliitika. Mõned aastad tagasi keelustati Keskerakonna eestvedamisel öine alkoholimüük. Tänaseks on kõigile selge, et see oli hädavajalik ning see on alkoholi tarbimist oluliselt vähendanud, aga paistab, et sellest üksi ei piisa. Tuleb teha ka järgmine samm. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon algatas 16. mail seaduseelnõu, mis keelab täielikult alkoholireklaami tele- ja raadiomeedias ning välireklaamina. Kuna Eestis juuakse kõige rohkem kanget alkoholi, seega on just selle reklaami keelamine vajalik. Seaduse eesmärk on laste ja noorte alkoholi tarbimise ja sellest tulevate tagajärgede vähendamine. Eelkõige tuleb seejuures arvestada alkoholi mõju lastele ja noortele, nende väärtushinnangutele ja hoiakutele. Peame teadvustama alkoholireklaami suurt mõju – see omab võimet kujutada alkoholi tarvitamist kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitatavat tegevust ja toetada liigtarvitamist soosivaid väärushinnanguid ja hoiakuid. Lisaks on mõeldud reklaam ka uute tarbijate „värbamiseks”.

OECD riikides teostatud uuringute andmetel on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides alkoholi tarvitamine elanikkonna seas 16% väiksem. Riikides, kus lisaks kangele alkoholile on piirangud ka lahja alkoholi reklaamile, on tarvitatavad alkoholikogused veel 11% võrra väiksemad. Seega näitavad uuringud, et alkoholireklaami keelamine võib selle tarbimist vähendada ligi 30%. Liiklusõnnetuste arv on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides langenud kümnendiku võrra ning nii kange kui ka lahja alkoholi reklaami piiranguid omavates riikides neljandiku võrra. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uuringutega on veenvalt tõestatud ka noorte alkoholitarvitamise ja reklaami vahelised seosed – viie minuti pikkune alkoholi reklaami vaatamine suurendab alkoholi tarvitamist pudeli lahja õlle võrra päevas. Samuti on noorte puhul alkoholireklaami mõjud äärmiselt kauakestvad – nooruses televisioonis rohkem alkoholireklaami näinud isikud tarbisid kogu oma järgneva elu jooksul teistest rohkem alkoholi, kusjuures selgelt tuli esile iga nähtud reklaami olulisus – iga vaadatud reklaam tõstis tarbitud jookide mahtu ühe protsendi võrra.
Alkoholireklaamide suurim probleem on just see, et alkoholi tarvitamist esitletakse kui turvalist, riski- ja probleemivaba tegevust, millega kaasnevad vaid positiivsed emotsioonid – julgus, lahe seltskond, kallid autod ja ilusad naised. Tähelepanuta jäetakse aga potentsiaalsed terviseriskid ja võimalikud negatiivseid tagajärjed kuni võimaliku surmani läbi alkoholi liigtarbimise. Ühtlasi vähendavad hästi töötavad reklaamid ennetustegevuste ja tervisekasvatuse mõju. Samas on tulnud Eestis mitmeid signaale valmisolekuks alkoholireklaami piirata, sealhulgas ka alkoholitootjatelt ja –importööridelt endilt. Seesugune valmisolek on igati mõistetav, sest reklaami keelustamise teed on läinud mitmed teisedki Euroopa riigid – näiteks Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam; Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam; Rootsis on aga alkoholireklaam (üle 2,25% alk. vol) täielikult keelatud televisioonis, raadios ja välimeedias; Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis.

Eesti inimesed väljendavad oma muret liigse alkoholi tarbimise osas, nähakse tungivat vajadust riigi sekkumise järele alkoholipoliitikas. Mitmed mainekad uuringud tõestavad, et pärast alkoholireklaami piiramist langeb alkoholi tarbimine oluliselt ning paljud Euroopa riigid on juba alkoholireklaami oluliselt piiranud. Need argumendid annavad Keskerakonna eelnõule ühiskondliku ja laialdase heakskiidu ning seega ei näe ma põhjust, miks valitsuserakonnad ei peaks seda toetama. Alkoholireklaami piiramine on Eesti noorte eduka ja eelkõige terve tuleviku huvides ääretult vajalik.

Mul on väga kahju, et valitsus ei pea alkoholiga võitlemist oluliseks. Nende otsus alkoholireklaami keelamist mitte toetada on rumal ja ohuks rahva püsimajäämisele.

Eesti on tarbitava alkoholi poolt Euroopas esirinnas ning uuringud näitavad, et alkoholireklaami keelustamine vähendab oluliselt selle tarbimist – vaatamata sellele ei soovi valitsus midagi ette võtta.

Paistab, et opositsioonile „ära tegemiseks“ ei kohku valitsus tagasi ka ohverdamaks rahva tervist ja noorte tulevikku. Suvel soojade ilmadega on teema veelgi aktuaalsem – väliüritustel massilise alkoholi välireklaami tõttu suureneb alkoholi tarbimine ja ka selle tagajärjel juhtunud õnnetuste, kusjuures nii autoavariide kui uppumissurmade arv.

Meie lähtume reaalsest ja kurvast statistikast ning leiame, et on lubamatu seesuguste probleemide ees silmi kinni pigistada. Meie valitsus ei taha rahva tervise ja püsimajäämise nimel aga tegutseda – justkui lähtutakse staninlikust ideest „pole inimest, pole ka probleemi“.

On lausa imekspandav kui ultraliberaalne Reformierakonna ja IRLi valitsus oma tegevuses on. Ma üldse ei imestaks kui ühel päeval leitakse, et pole näiteks ka enam liiklust tarvis reguleerida –korjatakse kõik liiklusmärgid kokku ja liiklejad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Poliitiline suukorv kaitseväele

2011-05-24T18:53:00.002+03:00

Aprilli teisel nädalal muutis XII Riigikogu Eesti Vabariigi Põhiseadust. Muutuse olemuseks on kaitseväe juhataja institutsiooni Põhiseadusest välja tõstmine ning selle ametikoha täitmine kaitseministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse poolt. Seni sätestas põhiseadus, et kaitseväe juhataja kandidaadi nimetab President ja ametisse nimetab Riigikogu. Keskerakonna saadikud antud eelnõud ei toetanud, sest näeme siin selget ohtu kaitseväe võimalikule politiseerumisele ja allutamisele parteide tahtmise alla. Riigikogu Põhiseaduskomisjoni liikmena pean vajalikuks selgitada, mis tingis Keskerakonna fraktsiooni seesuguse otsuse.

Tugevamat tsiviilkontrolli ehk tugevamat valitsuse kontrolli kaitseväe üle on püütud saavutada ka varem, nimelt 2007. ja 2008. aastal toimus Riigikogus samasisuline arutelu. Tollal seisid tugevalt eelnõu vastu nii Keskerakond kui ka Rahvaliit. Tsiteerin siinkohal kolleeg Kadri Simsoni, kes selgitas toona parlamendi ees peetud kõnes, et Riigikogu peab end kehtestama tsiviilkontrolli mehhanismide loomisel nii, et oleks välistatud kaitseväe juhtimise politiseerimine ning allutamine valitsusele viisil, mis välistaks sisuliselt parlamendi osaluse ja kvaliteetse riigikaitse korraldamise järelevalve. Simson rõhutas, et kaitseväest sõltub Eesti kaitsevõime, mida ei saa taandada tavalisele ametitasandile.

Mis on muutunud võrreldes tollase aruteluga? Mitte midagi, tegemist on selle sama seadusega, mis paneb kaitseväele piisava põhjalikkusega poliitilise “suukorvi” pähe. Seaduse pooldajad rõhuvad sellele, et näiteks nii Kaitsepolitsei kui Politseiameti juht määratakse samuti ministri poolt. Tõepoolest, nii on, kuid kas kaitseväge saab ja peab nende struktuuridega võrdlema? Kaitsepolitsei ja Politseiameti otsesuhtlust siseministeeriumi ja valitsusjuhtidega või pidada pigem rohkem tavapäraseks, kuid samuti võime küsida, kas ka nende struktuuride juhte peavad ametisse nimetama poliitikud.

Põhiseaduse esimesest paragrahvist saame lugeda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik ning meie iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Just nende väärtuste püsimiseks vajame kaitseväge ning demokraatliku kontrolli. Kahjuks jääb aga mulje, et kõne all oleva muudatusega pigem nõrgeneb demokraatlik riigikontroll, mitte ei tugevne. Ilmselgelt on iga minister oma erakonna poliitilise vaate esindaja, seega suureneb poliitiline kontroll nüüdsest ka kaitseväe üle. Just seepärast hääletas Keskerakond vastu presidendi volituste vähendamisele ja kaitseministri volituste suurendamisele.

Kolleeg Tarmo Mänd, toona veel rahvaliitlane pidas väga sisuka kõne toetades Keskerakonna seisukohti ning leidis, et kui miski on ühes iseseisvas riigis püha, siis on see riigikaitse, mille ümber ei tohiks teha päevapoliitikat. Täna pole Riigikogus aga enam ei Tarmo Mändi ega Rahvaliitu. Paistab, et riigikaitse on püha vaid Keskerakonnale.

Inimkeskne keeleprogramm

2011-03-22T17:14:00.002+02:00

Lugesin 15. märtsi Sakalast Maarja Möldre analüüsi erakondade keeleprogrammide kohta. Hea, et selline analüüsiv kirjatöö on hiljutisest emakeelepäevast kantuna ette võetud. Nii saame laiemalt aimu, mida üks või teine poliitiline jõud meie keele säilimise osas lubab ja kavatseb ette võtta.
Küll aga ei saa ma kuidagi nõus olla kirjutises esitatud väitega, justkui Keskerakonna valimisplatvormis puuduks eesti keele arendamise mõte. Samamoodi haakub siia käsitletud teema, et eesti keele tulevik on kindlustatud, sest seda pole unustatud valimisplatvormides majandus- ja sotsiaalvaldkonna taha või alla. Siinkohal pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et minu arvates on nii majandus- kui ka sotsiaalvaldkond üliolulised rahvuse ja selle keele säilimise seisukohast.
Juhinduda põhimõttest, mille kohaselt vaid eraldi keeleprogramm tagab selle eduka tuleviku, pole lõpuni läbi mõeldud ja õige. Tegemist on ju äärmiselt lihtsa loogikaga – kui riigil puuduks programm majanduses ja sotsiaalvaldkonnas, siis võiksime ka rahvale koos selle emakeelega kohe kriipsu peale tõmmata. Kui Eestis pole võimalik leida tööd ning inimestele pakutakse kesiseid sotsiaalseid garantiisid, siis tekib pelgalt ellujäämise nimel vajadus minna võõrsile, kus inimkeskne elu on võimalik. Ära minnes tihtipeale jäädaksegi ära ja tagatipuks unustatakse ka keel.
Maarja Möldri artikli täpsustuseks lisan, et Keskerakonna 2011. aasta Riigikogu valimiste programmis seisavad must-valgelt kirjas read, mis aitavad arendada eesti keelt. Lisaks käsitletud eesti keele õpetajate ettevalmistamisele mitte-eestikeelsete koolide jaoks soovime toetada riiklikest vahenditest võõrkeelsetele lastele eesti keele õpetamise juba koolieelsetes lasteasutustes ja ka üldhariduskoolides. Eesti seisab endiselt lõimumisprobleemi lävel, minu meelest on juba lasteaiast alates eesti keele õppe pakkumine selle lahendamiseks üks konkreetsemaid parimaid viise. Seega väita, et Keskerakond ei taha eesti keelt arendada, on ebaõiglane ja meelevaldne.
Eesti keele säilimise äärmiselt olulisteks osadeks on tõepoolest ka Reformierakonna lubadus eeskujuliku kirjakeele kasutamisest ametkondades, IRLi lubadus IT vahendite eestindamiseks ning samuti sotside idee murrete suuremast väärtustamisest. Sellest kõigest pole aga mitte mingit abi kui hinnatõusud ja tööpuudus tingivad eestlaste väljarände. Meie inimesed, nii noored kui vanad, lahkuvad inimväärse elu otsingutele välismaale ja jäävad tihtipeale sinna ka paikselt elama. Eestisse jäänud sugulaste tuttavatega suheldakse küll emakeeles, aga ümbritsev keskkond sunnib kasutama võõrkeelt. Mida kauem võõrsil viibitakse, seda enam suureneb ka võimalus, et sealt leitakse endale teistsuguse emakeelega partner, kellega pere luuakse. Siis aga langeb tihtipeale valik eesti keele kahjuks ja võõrkeele kasuks. Kui hakkan üles lugema oma sõpru-tuttavaid, kes viimastel aastatel jäädavalt välismaale siirdunud, siis kipub kahe käe sõrmedest juba väheks jääma…
Tugev majandus, inimkeskne sotsiaalvaldkond – me ei tohi neid kindlasti unustada rääkides eesti keele ja eestluse püsima jäämisest.

Arvamuslugu on avaldatud Viljandimaa lehes Sakala.

Seis on 2:1 Keskerakonna kasuks

2011-03-16T10:46:00.003+02:00

Tänases Kesknädalas on minu intervjuu, kus analüüsin valimiskampaaniat ja valimistulemusi ning jagan oma seisukohti erakonnas toimuvast.

Panen siia oma blogisse Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde küsimused, vastuseid neile saate lugeda Kesknädala kodulehelt http://www.kesknadal.ee/

- Juba valimispäeva hilisõhtul tembeldati Keskerakond valimiste kaotajaks. Kes on teie arvates nende valimiste võitjad ja kaotajad?

- Keskerakonna esimees Edgar Savisaar sai 23 000 häält. On seda palju või vähe?

- Räägime ka kampaaniast ja reklaamidest. Sel korral paistis hästi silma, et nii Reformierakonnal kui ka IRL-il ja sotsidel oli reklaamideks ja kogu valimiskampaaniaks raha oluliselt rohkem kui Keskerakonnal. Milline on Keskerakonna kampaania maksumus?

- Millist mõju avaldas valimistulemusele enne jõule lahvatanud „kirikuskandaal"?

- Tõite paralleeli Rahvaliiduga. Kas see, mis juhtus Rahvaliiduga, on tõesti ka Keskerakonna ja teiste Eesti opositsioonijõudude tulevik?

- Mitmed erakonnad on mõista andnud, et on nõus Keskerakonnaga koostööd tegema üksnes siis, kui Savisaart partei eesotsas pole. Kas võtate seda tõsiselt?

- Kas erakonna esimees peaks võtma vastutuse valimistulemuste eest? Mõned erakonna poliitikud on avaldanud arvamust, et Savisaar peaks erakonna juhi kohalt lahkuma. Kas jagate nende arvamust?

- Ain Seppik on ette heitnud, et erakond ei taha valimistulemusi analüüsida. Millest seesugused etteheited

- Millega te Evelyn Sepa olete välja vihastanud?

- Miks ikkagi on nii, et Savisaare vastu astuvad need, keda ta on aastaid toetanud, kelle poliitilisele karjäärile on ta aluse pannud ja keda aidanud kõrgetesse ametitesse - ministriks või linnapeaks?

- Kuidas edasi?

Head lugemist!

Seis on 2-1, Keskerakonna kasuks

2011-03-10T15:24:00.003+02:00

Viimastel päevadel on muutunud väga aktuaalseks meedia spekulatsioonid Keskerakonna valimistulemuste, sisekliima ja esimehe Edgar Savisaare tagasiastumise teemadel. Analüüsides kampaaniat, valimistulemusi ning muid asjaolusid ei saa ma kuidagi nõustuda jutuga läbikukkumisest.

Keskerakond ei kaotanud nende valimiste järel parlamendis oma positsiooni, vaid säilitas selle. 2007. aasta Riigikogu valimistel saime teise tulemuse Reformierakonna järel, nii ka seekord. Kõik need hirmujutud, kus kaotame peale oravate ka Laari ja Mikseri parteile ei pidanud paika ja osutusid väljamõeldisteks.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar saavutas absoluutse häälterekordi kogudes oma valimisringkonnas üle 23 000 hääle. Seda on rohkem kui praegune peaminister, rohkem kui ükski teine minister, omavalitsusjuht või erakonna esimees. Kusjuures Savisaar võrreldes eelmiste parlamendivalimistega võitis hääli juurde, aga Ansip kaotas neid.
Samuti võime öelda, et Tallinnas, kus Keskerakond on võimul, saadi väga hea valimistulemus. Kolmest Tallinna valimisringkonnast kahes võitsime ning Mustamäe-Nõmme ringkonnas jäime napilt maha vaid Reformierakonnast.

Analüüsides erakondade kampaaniate maksumusi, on Keskerakond teinud selgelt kõigist erakondadest parima tulemuse. Ilmselgelt kõige väiksema kampaaniaeelarve juures saavutada teine tulemus ja edestada neid, kes kulutasid kordades rohkem – see näitab valijate tugevat toetust ja lojaalsust. Keskerakonna saadikukoht parlamendis on kindlasti kõige odavam. Ühe Keskerakonna koha hind parlamendis on alla 27 000 euro ehk alla poole miljoni krooni. Kõigil teistel erakondadel on koha hind kindlasti kordades suurem.

Vähetähtis ei ole ka see, et selles valimistsüklis olid kolmed valimised, millest kahed, 2009. aasta europarlamendi ja 2009. aasta kohalikud valimised, võitis Keskerakond ülekaalukalt. Seega on seis 2-1 meie kasuks.

Detsembrikuus alanud Keskerakonna ründamine paremerakondade poolt, kasutades meediat, arvamusuuringuid ja õiguskaitseorganeid, oli väga ränk ja allapoole vööd. Vaatamata karmidele süüdistustele ei olnud lõpuks kellelgi esitada mingeid tõendeid ning seega määriti vaid Keskerakonna ja selle esimehe Edgar Savisaare mainet. See oligi kogu “skandaali” eesmärk, hirmutada valijaid. Keskerakonna ründamist alustati just erakonna juhist. Võib vast isegi öelda, et Rahvaliidu hävitamine oli justkui proovitöö, kas selline taktika võiks opositsiooniparteist vabanemiseks toimida. Rahvaliidu puhul toimiski, nemad künnist ei ületanud! Nüüd on ette võetud järgmine Ansipi valitsusele tüütu jõud - Keskerakond. Mulle on viimastel päevadel helistanud paljud endised rahvaliitlased ja tänased keskerakondlased, et me ometi sedasama viga ei teeks ja esimehe hukkamõistule läheks. Nemad on seda näinud, kuidas see ühele suurele erakonnale mõjus.

Samuti sean kahtluse alla teiste erakondade mesijutu koostööst Keskerakonnaga, mille esimees ei ole Edgar Savisaar. Õpime lähiajaloost ja meenutame 1995. aasta lindiskandaali ajal toimunut. Tollal lubati Savisaare tagasiastumise eest koostöö jätkamist valitsuses. Läks aga vaid kuu kui Keskerakond oli opositsiooni tõrjutud. Olen surmkindel, et sama korduks ka nüüd – Savisaar astub tagasi, kuid sellest neile ei piisaks ja ikka võtab Reformierakond endale kaissu mugavaima sülekoera -IRLi.

Kaaludes kõiki neid fakte ja eeldusi, leian, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar lausa ei tohi erakonna esimehe kohalt lahkuda ning jutte Savisaare “mahavõtmisest” pean ma lapsejutuks.

Loomulikult on vaja valimistulemusi analüüsida ning pakkuda välja lahendusi, kuidas järgnevatel valimistel oma toetajate hulka kasvatada ja positsioone parandada. Kohalikud valimised on aastal 2013 ning tegelikult peame hakkama nendeks juba valmistuma.

E-valimistest

2011-03-10T12:52:00.003+02:00

Viimastel päevadel on palju diskuteeritud e-valimiste üle. Avaldan ka oma arvamuse.

Valisin 2009. aasta kohalikel valimistel interneti teel ning kahetsen seda hingepõhjani. Mul ei ole siiamaani turvalist tunnet – ma kardan, et minu hääl läks kaotsi, või mis veel hullem, hoopis mõnele teisele kandidaadile.

Seetõttu käisin nüüd jälle ise jaoskonnas pabersedeliga valimas. Miks? Oma kogemusest võin öelda, et ma ei usalda e-valimiste süsteemi.

Keskerakond on juhtinud tähelepanu võimalikele turvariskidele e-hääletuse süsteemis. Kui valimispäeva õhtul hangus palju lihtsam tulemuste edastamise süsteem, siis jääbki õhku küsimus, kas e-hääletusega võib samuti probleeme olla.

E-valimisi ei kasutata teistes riikides - ilmselgelt seatakse kahtluse alla selle turvalisus.
Pihelgase poolt kirjeldatud viisil hääle moonutamine oli üks peamisi põhjusi, miks USA Kaitseministeerium lõpetas 7 aastat tagasi e-valimiste pilootprojekti. Pilootprojekti turvaanalüüs andis hävitava hinnangu mistahes e-valimistele, mis toimuvad üle interneti ja kasutavad tavalisi arvuteid, kus võib kasutaja teadmata töötada mistahes tarkvara. Ameeriklased rõhutasid, et uusi pilootprojekte pole isegi mõtet üritada enne, kui tavaarvutite ja interneti infrastruktuur on fundamentaalselt ümber tehtud.

Mina küsin täna, kui palju oleks vaja sel viisil kallutatud hääli, et Eestis loobutaks demokraatlikus maailmas ainulaadsest lähenemisest, kus valimisjaoskond moodustatakse valija asukohta (koju, suvilasse, kontorisse, telki), kus see pole valimiskomisjoni kontrolli all? Kas näiteks Eesti kohta piisab, kui neid hääli on 10%, 20%, 50% , või peab neid olema koguni rohkem kui miljon?

IT-ekspertide arvamus kõlab: „Mitte keegi, kes on programmeerimisega kokku puutunud, ei kahtle hetkekski selles, et iga süsteemi on võimalik murda.“

Miks Delfi Keskerakonda tsenseerib, aga paremerakondi kiidab?

2011-03-04T14:37:00.002+02:00

Austatud Delfi toimetus! Avalik kiri Delfi toimetusele.

Mind väga huvitab, miks küll on muidu üsna erapooletult erinevate erakondade seisukohti avaldanud Delfi nüüd äkki, kaks päeva enne valimisi toimetuse poliitikat põhjalikult muutnud.

Toon kaks näidet.

Esimene näide - kriitikavaba suhtumine IRL-i kiiduuudistesse

IRL-i pressiesindajat vahendades on Delfi avaldanud uudise, mille kohaselt osaleb Laar Helsingis tähtsal kohtumisel, kus peab aru Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso, Euroopa Nõukogu presidendi Herman Van Rompuy, Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki, Saksamaa Liidukantsler Angela Merkeli ning mitmete teiste Euroopa valitsusjuhtidega Euroopa tuleviku teemal.

Et selline tähelepanuväärne kohtumine tuleb päev enne valimisi kui välk selgest taevast, siis uurisime asja pisut. Seda oleks pidanud tegema ka Delfi, enne kui pressiesindaja jutu ära avaldas.
Tegelikult sõitsid Barrosso ja Merkel Helsingisse selleks, et toetada Soome Kokkomuse parteid lähenevatel Soome parlamendi valimistel.
Samuti ei kohtunud nad sugugi Laariga kolmekesi, vaid nõupidamisest võttis osa mitmeid parempoolseid poliitikategelasi Ungarist, Lätist ja Leedust, Türgist ja Kreekast. Pigem olid kohale kutsutud need parempoolsed parteitegelased, kelle riikides on raskusi majanduskriisist väljatulekuga, Laar teiste hulgas.

Vaevalt, et keegi sellel nõupidamisel Laari osalemist üldse tähele pani.

Küsimus: Miks küll Delfi asja tagamaad ise ei uurinud ja IRLi ülepingutatud kampaaniateate lihtsalt ära avaldas?

Teine näide - Keskerakonda tsenseeritakse, IRL-i poliitikute patud vaikitakse maha

Kui Laari rolli üles puhumine Helsingis on veel väike asi, siis märksa kummalisem on see, kuidas Delfi on otsustanud tsenseerida Keskerakonna avaldusi. Täna hommikul teatas Keskerakond, et kaebab kohtusse IRL-i poliitiku Indrek Raudse, kes on Keskerakonda viimastel nädalatel mitmes meediaväljaandes laimanud.

Oma uudised juhtisime tähelepanu ka sellisele olulisele tõsiasjale, et tegelikult on hoopis IRL ja Reformierakond paistnud silma maksumaksja raha kasutamisega valimiskampaanias.

Tõime ka näiteid, aga see kõik kärbiti välja. Välja jäetud tekst on alljärgnev:

"Keskerakond avaldab kahetsust, et Raudne kirjutab meie arvele ebaeetilise käitumise, mida lubavad enesele süüdistajad ise. Tuletame veelkord meelde neid viimastel nädalatel avalikuks tulnud juhtumeid - Kredexi raha kasutamine majandusminister Juhan Partsi kampaanias, Omanike Keskliidule raha kantimist IRL-i valimiskampaania läbiviimiseks, IRL-i reklaamiagentuurile suure rahasüsti korraldamine läbi EAS-i reklaamihanke ning Kalevipoja nn vastuvõttude korraldamine üle Eesti," ütles Keskerakonna peasekretär Priit Toobal.

Samuti on avalikuks saanud kavatsus, mille kohaselt Eesti Post ostab 60 miljoni krooni eest Kadastiku ja Luige postikandefirma. Milleks valitsuserakonnad meediamogulitele valimisteeelsel ajal sellise suure kingituse teevad, on kõigile selge.

Toobali sõnul on IRL riigi raha kasutamisel valimiskampaanias nende valimiste tšempion.

"IRL võib muidugi end õigustada, et on vaid järginud valitsusliidus välja kujunenud tava. Teine koalitsioonipartei, Reformierakond pole sellest patust samuti puhas. Miljoneid maksma läinud eurole ülemineku kampaaniat võib käsitleda Reformierakonna ja Jürgen Ligi personaalse valimiskampaaniana. Seega nagu suur vend ees, nii väike järel. Aga see ei vabasta kumbagi valitsusparteid vastutusest riigi raha väärkasutamisel," ütles Toobal.

Miks Delfi nii teeb?

Miks see tekst peeti vajalikuks maha vaikida? Miks on Delfi asunud viimastel päevadel IRL-i nii jõuliselt toetama?

Palume taastada meie tekstid, seal, kus neid on tsenseeritud või moonutatud.

Vahteri, Tammeri ja Kochi Bonnieri preemialood põhinevad valel

2011-03-02T14:40:00.006+02:00

Bonnieri preemia on Rootsis Bonnieri perekonnale kuuluva meediakontserni ning selle siinse majanduslehe Äripäev poolt asutatud Eesti uuriva ajakirjanduse tipmine auhind, mida antakse välja alates 1996. aastast.

Preemiateemade ja nende saajate analüüs ütleb juba nii mõndagi ka suurema osa Eesti ajakirjanduse kohta.
Poliitika läbipaistvus on demokraatlikus ühiskonnas ülimalt oluline ning seetõttu on arusaadav, et seni välja antud 16 preemiast on täpselt pooled poliitilised, ülejäänud 8 laureaati uurisid majanduses toimuvat.
Vabas maailmas on ajakirjandusele instinktiivselt omane suurem kriitilisus võimulolijate suhtes, meil see printsiip siiski ei kehti.
Kuigi Reformierakond on olnud võimul kogu Bonnieride preemiate väljaandmise ajast kõige kauem, lausa 12 aastat järjepanu, on neile preemia osaks langenud vaid ühel korral: 2008.a. Tarmo Vahter Eesti Ekspress (Reformierakonna juhtivtegelaste maadevahetustehingutest).

Näiteks IRLi tegelastele on Bonnier aga naeratanud kolmel korral:

2000 Taivo Paju Postimees - 30 000 krooni maksnud peaminister Mart Laari sekretäri toolist
2003 Sulev Vedler Eesti Ekspress - Maksuameti huvist rahandusminister Tõnis Paltsu maksuasjade vastu
2004 Birgit Püve Eesti Ekspress - Kunstiakadeemia rektor kasutas lõbumajas akadeemia krediitkaarti

Kolmandat korda vormistati preemia ka Keskerakonna käsitluste eest:

2010.a. Tuuli Koch (Postimees) kirikuskandaali ja Keskerakonna rahastamislugude eest. Varem oli Keskerakond toonud preemia

1995.a. Tarmo Vahterile (Eesti Ekspress) Edgar Savisaare lindiskandaali tagamaadega ning

1996.a. Enn Tammerile (Postimees) lugudega Keskerakonna sisevõitlusest ja valimiskampaania rahastamisest.

Märkimisväärne on Keskerakonna "eest" saadud preemiate puhul see, et nii Vahteri kui Tammeri lood ja seal püstitatud teesid on selgelt valedeks osutunud, ka kohtus. Kochi lugu ootab sama saatus. Veelgi enam, liigubad jutud, et nii Vahteri kui Kochi lood on kirjutatud hoopis nelja tähega organisatsioonis ja tublidel ajakirjanikel jäi vaid oma nimi loo alla kirjutada. Kas nad mitte oma auhindu tagastama ei peaks?

Sotsiaaldemokraatide osaks on 2001.a. preemia, mille Anneli Ammas (Eesti Päevaleht) sai Eesti Raudtee erastamislugude eest.

Ajalehtede vahel on praegu preemiate skoor üldarvestuses järgmine: Eesti Ekspress (kuuel korral), Äripäev (viiel korral), Postimees (kolmel korral) ja Eesti Päevaleht (kahel korral). Poliitlugude arvestuses on aga seis 4:3 Eesti Ekspressi kasuks Postimehe ees.

Žüriisse kuuluvad praegu Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel, Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi, Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larin, Postimehe peatoimetaja Merit Kopli, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik, Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg ja Eesti Ajalehtede Liidu juhataja Mart Raudsaar. Peale Äripäeva peatoimetaja, on kõik see üks Kadastiku – Luige punt.

Postimees tsenseeris minu kommentaari arvamusuuringutest

2011-03-01T11:21:00.004+02:00

Juhin tähelepanu minu poolt Postimehe küsimustele antud vastuste tsenseerimisele just lõikudes, mis viitavad uuringu Turu Uuringute AS-i küsitlustulemuste manipulatiivsele iseloomule.

Vastates Postimehe küsimustele märkisin, et Turu Uuringute AS-i töötulemused “kubisevad arvutuslikest ja loogikavigadest. Näiteks väidab uuring, et 5% nendest, kes Kagu-Eestis valima lähevad, valivad Põllumeeste kogu. Ainult, et Põllumeeste kogu ei osale seekordsetel valimistel. Sama ringkonna kohta väidetakse veel, et 5% kindlasti valimistel osalejatest hääletab mõne üksikkandidaadi poolt. Turu-uurijate künism väljendub aga selles, et selles piirkonnas ei kandideeri ühtegi üksikkandidaati. Miks künism? Sest lihtsaks eksimuseks seda ju pidada ei saa! Eesmärk on ju saavutada homsetes ajalehtedes pealkirjad selle kohta, et sotsiaaldemokraadid ja IRL läksid ometi ette Keskerakonnast ning Keskerakond on tegelikult võitlusest välja langenud.”
Postimees jättis avaldamata selle lõigu minu kommentaaridest, millel oli põhimõtteline tähendus. Vältides konkreetsete faktide avaldamist jätab Postimees mulje, nagu oleks tegu vaid Keskerakonna argumenteerimata protestiga.

Juhtisin oma vastuses lugejate tähelepanu ka sellele, et 2009. aasta kohalike valimiste eel eksis sama uuringufirma Keskerakonna toetusprotsenti mõõtes ligi 12% Keskerakonna kahjuks. Ka see lause ei läbinud Postimehe tsensuuri.

Postimees jätkab küüniliselt hääletamise ajal arvamusuuringute avaldamisega valijatega manipuleerimist. Juhin tähelepanu, et Valimiskomisjon, vastates Keskerakonna sellekohasele protestile, ei soovita eile avaldatud vastuses uuringute avaldamist enne hääletamise lõppemist.

Ma ei imesta enam kui homme-ülehomme avaldab mõni teine päevaleht veel ühe manipulatsiooni kroonides valimiste võitjaks näiteks sotsiaaldemokraadid. Sellises ulatuses hääletamise ajal toimuv valijate uuringutega lollitamine seab juba kahtluse alla nende valimiste legitiimsuse üldse.

Eesti rahvas vajab Keskerakonna juhitud Eestit!

2011-02-21T20:06:00.003+02:00

Nende valimiste põhiküsimuseks on, millises riigis tahaksid elada Sina, kallis mõttekaaslane?

Kui sa tahad elada riigis,

kus rohkem kui 100 000 inimest on töötud ja neile ei antagi lootust tööd leida,
kus 200 000 pensionäri elavad vaesusriskis ja nende pensioni ei kavatsetagi tõsta,
kus tööinimeste pensionile mineku iga soovitakse veelgi tõsta,
kus inimese hakkamasaamine on vaid tema enda asi,
kus 300 000 muulast tunnevad end alaväärsetena ja keegi ei tahagi neid muuta Eesti sõpradeks
siis vali Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sa tahad jätkata riigis,

kus noorte tööpuudus läheneb 40 protsendile,
kus noored ei leia ka kaua pärast kooli lõpetamist tööd,
kus noortel (eriti maanoortel) vähenevad hea hariduse võimalused,
kus ülikoolides õppimiseks ei jätku enamikul raha,
kust noored on juba kümnete tuhandete kaupa lahkunud
ning kui sa noore inimesena ei näe Eestis endale tulevikku –
siis vali Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sulle meeldib, et hinnad on praeguse valitsuse võimu ajal tõusnud pea kahekordseks ja palgad pole tõusnud,
siis vali Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sulle meeldib,
Et lõpetatud on ranitsatoetus, hambaravitoetus ja matusetoetus.
Kui sulle meeldib,
et töölt saab sind lahti lasta ette teatamata ja mobiilisõnumiga –
siis vali ennast edasi valitsema Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sulle meeldib,
et nii nagu su rahakotis polnud enne kroone ja nüüd pole eurosid –
siis vali ikka Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui Sulle meeldib Andrus Ansip,
kes lubas Sind viia Euroopa 5 rikkama riigi sekka , aga viis sind töökoha kaotusesse, laenuorjusse või Eestist hoopis minema,
siis vali Reformierakond!

Kui sulle meeldib Mart Laar,
kes lubas eelmistel valimistel 1000 krooni igale lapsele, läptopi igale õpilasele ja 50 000 töökohta, siis mine küsi nüüd Laari käest, kus need on? Laar oli neli aastat võimul, tema majandusminister Juhan Parts pidi looma töökohad , tema haridusminister Tõnis Lukas võis kehtestada Eestis tasuta hariduse, aga millegipärast lubavad nad seda nüüd uuesti - miks nad seda siis ole teinud?
Kui sulle meeldib valetamine, siis vali muidugi Mart Laar oma Isamaaliiduga tagasi!

Kui Sa aga tahad elada Eestis,
töötada Eestis ja et ka meie lapsed jääksid koju elama ja tööle,
siis vali Keskerakond! Vali Priit Toobal! Vali 675 !
Keskerakond on Eesti suurim ja vanim erakond, kes on alati panustanud eelkõige Eesti inimesele ja sellele, et Eestis ei tunneks hästi ennast mitte üksnes mõni üksik rikas inimene, vaid et laieneks ja täieneks keskklass – just need inimesed, kes praeguste võimerakondade käe all Eestist põgenevad.

Miks põgeneda? Teeme parem Eestist toreda elamiskoha, maksame makse nii, et neist jätkuks kõigile, mitte ainult eliidile. Miks minna tööle Soome, kui võiksime koduski kehtestada astmelise tulumaksu nagu Soomes? Miks minna kalkuneid kitkuma Iirimaale, kui võiksime soodustada väikeettevõtlust, nii et tekiksid meie oma Eesti kalkunifarmid?

Kui tahad, et Eestis, ja loomulikult ka Järvamaal ning Viljandimaal läheks hästi, siis vali kõige eestikesksem erakond – Keskerakond! Meie kandidaadid Enn Eesmaa, Kersti Sarapuu, Priit Toobal, Üle Lumi, Peeter Rahnel, Elena Sapp, Raivo Raave, Mart Mäemets, Arvo Adelbert ja Jaak Aab, on inimesed, keda Sa võid usaldada! Nemad ei müü Eestit maha, nagu on teinud seda Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit, kelle juhtimisel on eesti tublid ja töökad inimesed viidud häbiväärselt mitte ainult Euroopa kõige viimaste hulka, vaid oleme kukkunud kogu maailma kõige kiiremini langenud majanduste sekka.

Miks kõige halvaga leppida? Vali Keskerakond, ja teeme koos Eestimaa taas selliseks, kus eestlased eelkõige iseendale saaks öelda – just sellist Eestit me tahamegi.

Hambutu Eestimaa

2011-02-20T12:34:00.002+02:00

End pühapäeva hommikupoolikul Interneti vahendusel uudistega kurssi viies külastasin ka Õhtulehe veebiväljaannet, kus üks pealkiri eriti mu pilku köitis – “Elage hammasteta – riik peseb käedpuhtaks”. Esmapilgul eeldasin, et tegemist võib olla mingi ülespuhutud kõmu-uudisega, kuid edasi lugedes ja süvenes selgus selle tõeline traagilisus ja kurbloolisus.

Nimelt on üks 57 aastane mees (loos nimetati ta Alariks) kaotanud igemehaiguse parodontiidi tõttu peaaegu kõik hambad. Haigus on arenenud nii kaugele, et laenurahaga ostetud proteesidki ei seisa enam suus. Alari uued proteesid läheksid maksma paar tuhat eurot – seda raha pole tal aga kusagilt võtta. “Ta räägib susinal ja saab süüa vaid vedelat toitu,” kirjutab Õhtuleht. Tartu Ülikooli stomatoloogiakliiniku emeriitdotsendi sõnul on juba kaua räägitud, et hambaravi hüvitus on väga vajalik.“Hammasteta inimese mure pole ainult selles, et ta ei saa korralikult süüa ja inetu hammasteta suu mõjub psüühikale. Hambutus avaldab mõju ka inimese maole ja soolestikule,” vahendab Õhtuleht emeriitdotsendi sõnu. Haigekassa esindaja sõnul ei mahu Alari juhtum kuidagi kompenseeritavate alla, erandeid teha ei saa, ning soovitab pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Seda lugu iseloomustab tõepoolest hästi “elage hammasteta” – kui raha pole, siis on see su enda probleem. Eriti viimase nelja aastaga on Eesti juhitud just seesuguse ühiskonna poole, kus rahakoti paksus määrab ka riigi suhtumise inimesse. Oleme küll Euroopa Liidus ja loeme end tihti Põhjamaade hulka, kuid selline käitumine viib meid seal tunnustatud inimkesksest ühiskonnast üha kaugemale. Täpsuse huvides tuleb siiski mainida, et 300 kroonist hambaravihüvitist saavad taotleda 63 aastased ja vanemad ning 450 kroonist hüvitist rasedad ja alla aastase lapse emad. Kord kolme aasta jooksul hüvitatakse 63 aastastele ja vanematele 4000 krooni proteeside maksumusest. 300 kroonine hüvitis 19 – 62 aastastele kaotati 2008. aastal valitsuse poolsete kärbetega.

See kärpeotsus tundus ilmselt küll hea ja lihtne viis raha kokku hoidmiseks, kuid tulemus läheb riigile kordades rohkem maksma. Peab mainima, et Eestis on riikliku kindlustuse osa hambaravi eest maksmisel Euroopa Liidu riikidest kõige väiksem. Nii ongi inimestelt võetud võimalus tasuta kord aastas hammaste seisukorda kontrollida lasta (teatavasti kattis 300 kroonine hüvitis just kontrolli maksumuse). Kontrollis mitte käimine ja teadmatus võib aga kergesti lõppeda mõne teise ja kümnetes kordades kallimat ravitava haigusega – just nagu Alari puhul.

Tegutsemine haiguste ennetamise nimel on väga oluline, sest just hea tervis on üheks võtmeks täisväärtusliku elu elamisel. Toome sisse ka majandusliku teguri: vähem haigeid tähendab vähem raha kulutamist raviteenustele; rohkem terveid inimesi tähendab rohkem töötegijaid ja seeläbi riigile suuremaid maksutulusid. Just seepärast ongi Keskerakond võtnud haiguste ennetamise oma valimisprogrammi tervishoiu poliitika oluliseks osaks. Sealt võib muuhulgas ka leida hambaravihüvitise taastamise ja selle tõstmise 195 euroni (ca 3050 kroonini) kolme aasta jooksul. Lisaks tuleb luua omavalitsustele täiendavaid võimalusi hambaravi toetamiseks ning pakume välja võimaluse kasutada hambaravis kogumiskontot. Tuleb tõdeda, et hambaravi ei ole odav teenus ning mõnikord võib ühe suu ideaalselt korda tegemine maksma minna mõne inimese aastapalga. Minu teada ei kata ühegi riigi valitsus kõigi kodanike hambaravi täies ulatuses, kuid ometi on riigi osalus kõigis teiste Euroopa Liidu riikides Eesti omast suurem. Tekib õigustatud küsimus – kui palju me oma inimestest hoolime? Kui palju maksab Eesti inimeste tervis?

Lähenevad Riigikogu valimised annavad meile võimaluse hääletada riiki juhtima Keskerakond, mis keskendub inimkesksele poliitikale ja reaalselt aitab. Lihtne on pugeda rahanumbrite taha ja öelda, et riigi kulutuste koomale tõmbamine on meie edu võtmeks, kuid mis kasu on Eesti inimestel rahandusministri auhindadest ja ordenitest kui elukvaliteet on vilets? Kui pole enam hambaidki suus ja raha nende parandamiseks samuti mitte. Neile inimestele ei lähe korda auhinnad ja teenetemärgid, vaja on riiki ja valitsust, mis suudab, oskab ja tahab oma kodanikke aidata. Tervise arvelt ei tohi kokku hoida! Ma usun, et väga palju valijad lasevad hääletuskasti sedeli, mis viib meid rahakesksest ühiskonnast inimkeskse ühiskonna juurde. Valijad tahavad riiki, mis põhineb Põhjamaisel solidaarsusel ja annab sotsiaalsed garantiid, mitte ei võta neid järjest vähemaks.

Selle kirjatöökäigus mõtlesin, kuidas leida aga kiiret ja alternatiivset leevendust Alarile ning teistele inimestele, kes on just praegu sarnase probleemiga kimpus. Mure on ju tõsine – olgu pealegi, et diskrimineerimine on keelatud, aga hammaste puudumine muudab suhtlemise ebamugavaks, ja tuleb tunnistada, et ka ebameeldivaks. Nii võib selle probleemi küüsi sattunu kaotada töö, sõbrad ja tuttavad ning täiesti heituda. Aga abi pole loota kusagilt, sest riik peseb käed puhtaks.

Niisiis on minu ettepanek koguda Alari jaoks korjanduse käigus raha, et ta saaks oma hambad korda. Ja sellest järgmine samm võiks olla heategevusliku ühingu loomine, mis annetuste abil aitab toetada inimeste hambaravi. Nende, kel seda hädasti tarvis ja ise kuidagi toime ei tule. Mina olen küll nõus sinna fondi annetama. Aitame inimesi, sest meile aitab hambutust Eestimaast!

Kas Kristiina Ojuland on seotud KGB-ga?

2011-02-08T18:42:00.005+02:00

Esmaspäeval tutvustas Tallinnas oma raamatut “Ilma Putinita” Venemaa endine peaminister Mihhail Kasjanov koos kaasautori, teleajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga. Raamatu esitlusel viibis ka Euroopa Parlamendi liige, reformierakondlane Kristiina Ojuland.

Mõnede arvustuste järgi selles “ülikriitiliseks” ja Venemaal vaata et keelatud kirjanduseks kuulutatud raamatus midagi tõsiselt põrutavat siiski pole. Ilmselt oodati presidendi Vladimir Putini aegselt peaministrilt, võiks isegi öelda, et tema tollaselt paremalt käelt šokeerivaid paljastusi ja kuritegude kirjeldusi. Raamatu arvustusi lugedes olen mitmeid kordi tähele pannud ka õhku visatud hüpoteese, justkui oleks Putini-Kasjanovi vastasseis tegelikult osav lavastus ja Kasjanov olla Putini „oma opositsioon“.

Lavastuse hüpoteesist veelgi põnevam on aga “Ilma Putinita” kaasautori, teleajakirjaniku Jevgeni Kisseljovi elulugu. Nimelt on Kisseljov õpetanud aastatel 1981-1984 tšekist Dzeržinski nimelises kõrgemas KGB koolis. Muide huvitava kokkusattumusena on pärsia keele ekspert ka Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese vend Andres, kes töötas Afganistani eelmise sõja ajal Kisseljovi vastas asuval ideoloogilisel eesliinil, kus ta kosutas Ameerika riigi finantseeritud raadiosaadetes Vene vastu sõdivate islamifundamentalistide vaimu.

Tuletan meelde üht Putini tsitaati, mida on muide hiljuti rõhutanud ka Eesti peaminister, Reformierakonna esimees Andrus Ansip: endisi KGB-lasi pole olemas. Selles kontekstis on päris huvitav, et kõige enam Venemaa kriitikat tegeva Eesti erakonna üks tipp-poliitikutest Kristiina Ojuland, suhtleb Kasjanovi ja Kisseljoviga tihedalt, mille tõttu võib talle hiljem ette heita lävimist KGB-ga seotud isikutega.

Euroopa Liidu ja NATO poliitika on tõepoolest viimasel ajal liikumas Venemaaga lähenemise
suunas ning tundub et meie europarlamendi saadik Kristiina Ojuland on asja isiklikult käsile
võtnud. Sellele vaatamata soovitan tal olla aga ettevaatlik, sest endisi KGB-lasi pole ju olemas…

Avalik Wikipedia, mitte segamini ajada salajase Wikileaksiga, räägib Kisseljovi ja Andres Ilvese kohta järgmist
В 1979 году с отличием окончил историко-филологический факультет Института стран Азии и Африки при МГУ им. М. В. Ломоносова по специальности «историк-востоковед», в 1977—1978 годах проходил стажировку в Иране.

В 1979—1981 годах проходил срочную службу в Афганистане, где работал переводчиком в Группе советских военных советников. В 1981—1984 году преподавал персидский язык в Высшей школе КГБ СССР имени Ф. Э. Дзержинского.

В 1984—1987 году работал в Главной редакции вещания на страны Ближнего и Среднего Востока Гостелерадио СССР.

In 1979 Kiselyov graduated from the Department of History and Philology of the Institute of Asian and African Studies at the Moscow State University. In 1977—1978 he studied in Iran. Upon his graduation, Kiselyov was conscripted into the Soviet Army and served as a translator during the Soviet war in Afghanistan in 1979-1981. In 1981-1984 he taught the Persian language in the KGB High School.

Andres Ilves on BBC ajakirjanik, Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese vend. 2009. aasta juunini juhtis ta BBC maailmateenistuse (BBC World Service) pärsia- ja puštukeelset haru, vastutades BBC raadiosaadete ja veebisisu eest Afganistani, Iraani, Tadžikistani ja Pakistani äärealade keeltes.

Ligi ordeni teenis välja Eesti rahvas

2011-02-04T14:59:00.003+02:00

Sel nädalal teatas president Ilves, et otsustas anda reformarist rahandusminister Jürgen Ligile riikliku teenetemärgi teenete eest Eesti liitumisel euroalaga. Iseenesest võibolla tore žest, aga tähelepanuta jääb see, et tegelikkuses on tõeliseks kangelaseks hoopis Eesti rahvas, kes on suutnud vaatamata majanduskriisile ja euro nimel tehtud kärbetele hakkama saada.

Samamoodi peaks kangelase tiitleid jagama kohalikele omavalitsustele, mis vaatamata julmadele kärbetele on enamik siiani suutnud vee peale jääda. Siinkohal ei ole mõtet valitsust kiita, vaid tublisid vallajuhte, kes keskvõimu rappimistele vaatamata oma linnasid ja valdasid suudavad stabiilsel kursil hoida. Oluline on veel, et lisaks otsestele rahalistele kärbetele on omavalitsustele ja lisaülesandeid pandud, katmata seda vajalike vahenditega. Olen seda nö omal nahal tundnud – vallavolikogu aseesimehena puutun (maa)omavalitsuse probleemidega pea iga päev väga lähedalt kokku. Hakkama kästi saada väiksema rahaga ning lubati, et küll kunagi saate tagasi. See kunagi pole siiani saabunud, omavalitsused jätkavad kärbitud tulubaaside kursil. Kui majandus tõepoolest nii kenasti kosub nagu valitsusliikmed meile pidevalt räägivad, siis miks ei anta linnadele ja valdadele tagasi, mis neilt ära võeti? Omavalitsuste tänumedali võiks riputada Tallinna rinda, kes on omavalitsuste esindajana, korraldanud omavalitsusfoorumeid, pidanud valitsusega edukaid lahinguid Riigikohtus jne.

Otseloomulikult on poliitikutele antavatel ordenitel valimiskampaania “maitse” juures. President peaks Ligile ordeni kätteandmisele rõhutama, et ilma Eesti rahva tubliduseta poleks ei eurot ega ordenit ja manitsema, et inimestelt ja omavalitsustelt võetu tuleb tagasi anda. Võibolla olekski õigem preemiaid enne mitte jagada kui äravõetu on tagastatud ja korralik majanduskasv ette näidata.

Omalt poolt kingin Ligile ka ordeni ja uue ministrikoha–hinnatõusude ministri portfelli on ta küll auga välja teeninud. Selge on see, et Eesti majandus on seotud nii Euroopa kui ka maailma majandusega, kuid ometigi oleks valitsusel võimalik hinnatõusu kontrollida ning lõhet rikaste ja vaeste vahel vähendada. Seda aga ei taha valitsus vahetult enne parlamendivalimisi sel lihtsal põhjusel teha, et nii tunnustaksid nad opositsiooni ettepanekuid. Tõeline kurbmäng – võimule jäämise kihk on nii suur, et ei mõelda enam Eesti inimestele, vaid ainult oma ametikoha säilimisele.

Mõtisklen selle üle, et kas presidendil poleks võimalik erakorraliselt autasustada kõiki neid, kes on meie riiki veel jäänud ning annavad endast parima, et siin hakkama saada. Teine, veidi lihtsam variant oleks Jürgen Ligil tunnistada, et ilma Eesti inimeste asjalikkuse ja tubliduseta poleks Eesti eurotsooni pääsenud. Hinnatõusu ordeni võib Ligile auga rinda riputada, kuid Riigivapi III klassi teenetemärgi teenis küll välja Eesti rahvas, mitte rahandusminister ise. Põletagu see orden talle augu pintsakusse!

Märtsivalimised on Ansipile umbusaldushääletus

2011-02-03T17:29:00.003+02:00

Riputan oma blogisse üles Päevalehele saadetud kommentaari seoses küsitlusega järgmise peaministri teemadel. http://www.epl.ee/

See ei ole mingi uudis, et Andrus Ansipi ja Reformierakonna toetus on suur ning kui opositsioonierakondade valijad mingil põhjusel jäävad nendel valimistel passiivseks, siis muidugi on tõenäoline, et peaministri ametis jätkab Andrus Ansip ja võimul praegune valitsusliit.

Reformierakonna ja IRL-i jätkamise korral veel neli aastat peavad aga inimesed arvestama sellega, et hinnad jätkuvalt tõusevad, tööpuudus püsib veel pikka aega kõrge, inimeste sissetulekud jäävad kauaks sama madalale tasemele kui seni ning väljaränne Eestist saab vaid hoogu juurde.

Paremerakonnad Reformierakond ja IRL on omalt poolt teinud kõik, et inimestele tunduks, nagu poleks praegusele valitsusele mingit alternatiivi.

Keskerakonna sisulistele ettepanekutele, kuidas vähendada tööpuudust, kujundada õiglasemaks Eesti maksusüsteem, peatada inimeste väljaränne Eestist või võidelda tõhusalt vaesusega, pole pööratud tähelepanu ja sisulistel teemadel diskussioone on välditud.

Samal ajal on valitsuserakondadele lähedaste meediaväljaannete kaudu ning uurimisorganeid poliitkampaaniasse tõmmates püütud kõigiti kahjustada opositsiooni mainet.

Võrreldes meediapildiga, mis üheselt vaid valitsuserakondade seisukohti toetab, on tulemus isegi väga hea – ligi pool Eesti rahvast siiski usub, et teisiti on võimalik ja toetab opositsiooni kandidaate.

Ansipi jätkamise otsustab valija ning Keskerakonna hinnangul on siiski võimalik, et valimistest kujuneb Ansipile pigem umbusaldushääletus. Ka 2009. aastal näitasid ajalehtedes avaldatud uuringud Reformierakonna ja IRL-i toetust tegelikust palju suuremana.

Seega tuleb asja võtta rahulikult ja jätta valik siiski Eesti inimeste teha, mitte püüda neid ette veenda, et valimiste tulemus on juba otsustatud ning 6. märtsil see vaid vormistatakse. Lõpuks maksab vaid valija sõna, mitte avaliku arvamuse uuringud või ajalehetoimetajate arvamus asjade seisust Eesti poliitikas.

Formaalselt rikkad, reaalselt vaesed

2011-01-21T12:33:00.002+02:00

2011. aasta esimesel päeval läks Eesti üle Euroopa Liidu ühisrahale eurole. Paljudele eestlastele oli meile pea 20 aasta jooksul nii omaseks saanud kroon justkui iseseisvuse sümboliks. Niisiis saadetigi “vana hea ja armas” raha ära küllaltki pidulikult. Kuid kroon pole tegelikkuses kusagile kadunud, jääme neid ilusaid rahatähti mäletama ning olen kindel, et pea igaüks jättis mõne kupüüri endale mälestuseks – näiteks mina ise jätsin igast rahatähest ühe. Nüüd aga, kui oleme eurotsoonis ning meie uueks rahaks on euro, siis peame asuma tegutsema, et meie riik jõuaks samale tasemele nendega, mis juba eurot käibivad.
Kahjuks tuleb tunnistada, et Eesti praegune olukord eurotsoonis pole kiita – kui ausalt välja öelda, siis oleme selle tsooni kõige vaesem riik. Valitsusparteide meeleheitlikud pingutused jõuda euro kasutuselevõtuni kandsid küll vilja, kuid selle nimel tehtud suured kärped ning äärmuskonservatiivne rahandusotsused on nõrgendanud praeguseks eelkõige sotsiaalsfääri ning pole välistatud, et teevad Eestile veel tulevikuski karuteeneid. Peame mõistma, et Eesti kui “Põhjamaade tiiger” on muutunud ühisraha valguses eurooplaste vaatepunktist üpris kondiseks ja rääbakaks tänavakassiks. Miks kasutan niisugust võrdlust?
Võrdlus on täiesti kohane kui tutvuda teiste eurotsooni liikmesriikide erinevate statistiliste andmetega. Kasutame kolme näidet – keskmine palk, pension ning lapsetoetus – Eesti, Iirimaa ja Soome võrdluses. Keskmine palk on vastavalt 758, 2735 ja 3010 eurot kuus; pension vastavalt 303, 800 ja 688-1203 eurot kuus; lapsetoetus ühele lapsele vastavalt: ca 19; 140 ja ca 100 eurot. Kui keskmine palk ja pensionid on Eestis kaks kuni kolm korda väiksemad, siis lapsetoetusega on asjad Eestis eriti hullud. Üht last väärtustatakse viis korda vähem kui Soomes ning seitse korda vähem kui Iirimaal! Seesugused võrdlusarvud näitavad lihtsalt ja selgelt, miks üle 100 000 eestlase on kodumaalt lahkunud ning miks iive ei saavuta soovitud korralikku tõusujoont. Kui pole võimalik korralikku palka teenida ning laste kasvatamisel ei tunta riigipoolset tuge, siis tahetakse liikuda sinna, kus on paremad tingimused. Me ei saa seda lahkunutele ette heita, kuid peame õppima, mida teisiti teha, et lahkujaid ei lisanduks ning ära läinud tahaksid tagasi pöörduda.
Ühisraha euro näitab liikmesriikidele Eesti tegelikku olukorda. Ka erinevatest meediaväljaannetest on läbi käinud teiste liikmesriikide rahvaste üllatunud küsimused: kuidas te siin elada saate kui hinnad on sama kõrged nagu Euroopas, aga palgad kolm korda väiksemad? Tõepoolest, kui kaua siis veel nii on? Selline olukord ei tee kindlasti Eestit euroopalikuks heaoluriigiks, formaalselt võime küll olla rikaste riikide seas, aga reaalselt siiski euroala kõige vaesemad.
Pelga kurtmisega olukord loomulikult ei parane, kuid väga tähtis on siiski probleemi mõistmine ja tunnistamine, sest vaid nii on võimalik ette võtta samme inimeste elujärje parandamiseks. Esmajärjekorras peame käsile võtma senise lausliberaalse poliitika ohjeldamise sotsiaalsfääris – liiga õhukeseks lihvitud süsteem peab muutuma uuesti inimkeskseks.
Keskerakonna majandusprogramm näeb ette lisaks riigipoolsele töökohade loomise toetusele ka astmelise tulumaksu kehtestamist. Astmelise tulumaksu kasu on kolmekordne – kõigil alla keskmist palka teenivatel inimestel jääb rohkem raha kätte; kogutavast rahast tuleneb kate paljudeks sotsiaalfääri muudatuste tegemiseks ning solidaarne panustamine ühiskonda viib meid jõudsalt lähemale euroopalikule ja Põhjamaadele omasele mõtteviisile ning elulaadile.
Eurost üksi ei piisa, peame kindlasti valima ka inimkeskse ja solidaarsusel põhineva poliitika, vaid nii on Eestil lootus jõuda tõeliselt Euroopasse.

Tsahkna, mis juhtus?

2011-01-07T13:54:00.001+02:00

Teatavasti on poliitikas osalevad inimesed avalikkuse teravdatud tähelepanu all ning peavad seda enam jälgima, kuidas käituvad ja mida räägivad. Veelgi olulisem on selle jälgimine, mida kirjutatakse, sest kui räägitut saab mitmeti tõlgendada, siis kirjutatu jääb salvestise või paberile kantuna täpselt selliseks, nagu autor on mõelnud.

Tänapäeva tehnoloogia ja internet annab hea võimaluse oma mõtteid kiirelt paljude inimeste seas levitada. Seega peab poliitik ka internetikeskkonda kasutades kõige pealt mõtlema ja alles siis tegutsema.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poliitsekretäri Margus Tsahkna neljapäevane veebipäeviku sissekanne pälvis uudisteportaali Delfi tähelepanu. Tõsi küll, ma ei tea, kas Tsahkna levitas seda ise ajakirjandusele või leidsid Delfi toimetajad mainitud sissekande, kuid see on heaks näiteks, mis juhtub kui midagi pannakse kirja asju läbi mõtlemata ja “lahmides”.

Kindlasti on tubli poliitsekretär pannud tähele, et Keskerakonnast räägitakse meedias kordades rohkem kui tema parteist, Reformierakonna väikesest vennast valitsuses. Võib olla leiab Margus Tsahkna tõesti, et vaenu õhutamise abil on parim viis oma vähest tuntust tõsta. Sellisel juhul peaks tema otsene ülemus, erakonna esimees Mart Laar küll ühe korraliku poliitloengu pidama, mis on õige ja mis vale. Aga mine tea, äkki arvab ka Laar ise, et Eestis on seda parem, mida rohkem on siin vihkamist.

Mõtisklen hetkel selle üle, kas Tsahkna kirjutas loo ikka ise või lasi valmis vorpida mõnel veel puberteedist mäsleva mõttemaailmaga noorparteilasel. Olgu kuidas on, aga IRLi poliitsekretär on autoriks märgitud ning veebipäeviku sissekanne lausa kubiseb tühjadest süüdistustest, vihast ja labaselt lapsikust ülbitsemisest.

Kirjatükis mainitakse Eesti rahvusriiki ja meie kultuuri, keele ja rahvuse säilimist – täiesti õige, need kolm komponenti teevadki Eestist riigi suure algustähega. Kuid kas inimest või inimesi, kes õhutavad teisi vaenule ja vihkamisele, saab üldse tõsiselt võtta Eesti ja eestluse teemal rääkimas?

Margus Tsahkna meenutab 1940. aastat ning kirjutab: “Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti “vabatahtlikult” NSV Liidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.”

Siinkohal pean juhtima tähelepanu, et NSV Liitu ei eksisteeri enam hea hulk aastaid ning sellise võrdluse kasutamine on üpris kohatu. Kuid olgu – kui IRLi poliitsekretär tahab rääkida NSV Liidust, miks ta ei käsitle siis seda, kuidas Edgar Savisaare ja Rahvarinde eestvedamisel üldse õnnestus Eestil sealt välja tulla ja iseseisvuda. Põhjus on tegelikult väga lihtne: selle meenutamine ei sobi kuidagi IRLi valimiskampaania konteksti, mis sel aastal üritab jälle Keskerakonnast kurja ja koledat tonti teha. Asjatult raiskate oma aega, kolleegid! Lubjavildid võisid NSV Liidu ajal eestlastel lisaks Kommunaari kingadele küll olla, aga kirbud? Minu meelest olid eestlased okupatsiooni aegsetes oludes vägagi hästi hakkama saavad ja täiesti normaalsed puhtad inimesed. Nende sulaselge mõnitamine mingil juhul ühe poliitiku, veel enam, end isamaalaseks nimetava poliitiku repertuaari ei sobi.

Margus Tsahkna on paberite järele tegelikult haritud mees – lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning Torontos õppinud rahvusvahelist õigust. Seda enam ootaksin temalt asjalikumaid sõnavõtte, mis põhineksid argumenteeritud faktidel ja mõistlikel järeldustel. Õigusteadust tundev inimene peab kindlasti ka teadma, milliseid tagajärgi võib tuua vaenu õhutamine ja ülbe laimu levitamine.

Ning selle, kas Edgar Savisaarest saab president, peaminister või minister, otsustab siiski valija oma häält andes. Margus Tsahkna on küll samasugune valija, kel üks hääl ning tema ei ole see mees, kes paneb paika järgmisi riigijuhte.

Lõpetuseks ütleb IRLi poliitsekretär aga päris huvitava mõtte: “Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.” Valitseva koalitsiooni liige soovitab eluga edasi minemiseks ja probleemide lahendamiseks valida järgmiseks neljaks aastaks demokraatlikud jõud. Seda lauset võib mõista mitmeti – ka nii, et praegune valitsus ei ole demokraatlik…

Mille peale võib kindel olla?

2011-01-04T21:31:00.009+02:00

Vaadates Reformierakonna “Võid kindel olla” kampaaniat, on ilmselt paslik küsida, mille peale võiksid inimesed kindlad olla, kui Reformierakonnal õnnestub tõesti veel neli aastat Eesti riigitüüri juures olla.

Kindel võib olla selle peale, et meie palgad jäävad Soomele kolmekordselt alla, samas kui hinnad jõuvad Põhjamaade tasemele jõudsalt järele.

Kindel võib olla selle peale, et Soome koristaja saab ka nelja aasta pärast rohkem palka kui Eesti õpetaja.

Kindel võib olla ka selle peale, et meie vahe Soomega vaid suureneb, kuni seal on võimul Keskerakond ja kehtib astmeline tulumaks ja Eesti jätkab ultraliberaalse parempoolse poliitika lainel.

Kindel võib olla selle peale, et see sunnib veel suurem osa Eesti inimestest otsima tööd Soomes ja mujal. Eriti puudutab see noori, kel pole siin erilisi perspektiive.

Kindel võib olla selle peale, et oleme ka nelja aasta pärast eurotsooni vaeseim riik.

Kindel võib olla, et tööpuudus jääb veel pikaks ajaks praegusele kõrgele tasemele. Nagu ennustavad ka majandusanalüütikud, kelledest paljude hinnangul pole lootustki, et tööpuudus sel aastal alla kümne protsendi piiri kahaneks.

Töötud võivad olla kindlad ka selle peale, et mingit erilist abi või toetust nad oma muredele Eestis ei leia. Meil on töötutuoetus 60-eurone, Soomes 500-eurone. Kümnekordset vahet ei saa enam seletada riikide erinevate võimalustega. See on ikkagi suhtumise küsimus.

Kindel võib olla selle peale, et Eesti teadlasi, spetsialiste, kultuuriinimesi, ametiühinguid ühiskondlikke organisatsioone, ettevõtjaid aga ka Eesti inimesi kuulatakse sama vähe kui seni ning nende arvamusega arvestamist ei pea keegi tähtsaks.

Kindel võib olla selle peale, et omavalitsustelt ära võetud tulusid ei anta neile tagasi. Elul maapiirkondades lastaks edasi kiratseda, jätkub bussiliinide, maapoodide, maakoolide ja postkontorite sulgemine. Ääremaastumine süveneb ning põllumajandusel lastakse edasi kiratseda.

Kindel võib olla selle peale, et jätkub üleminek tasulisele kõrgharidusele ning kõrgharidus muutub veelgi kallimaks. Mis tähendab, et mitte ainult vaesematest, vaid ka keskmise sissetulekuga peredest noortele muutub Eestis kõrghariduse omandamine üha kättesaamatumaks unistuseks. Hoolimata nende akadeemilistest võimetest mängib pere rahakott üha suuremat rolli.

Kindel võib olla selle peale, et jätkub kokkuhoid eakate arvelt. Pensionid ei taga ka nelja aasta pärast eakaile normaalset toimetulekut.

Kindel võib olla selle peale, et nende laste arv, kes kasvavad üles vaesuses, ei vähene vaid suureneb.

Suureneb varaline kihistumine. Rikaste maksukoormust vähendatakse. Aina suurem osa maksukoormusest lükatakse keskmist ja alla keskmist sissetulekut teenivate perede kanda läbi kaudsete maksude ja aktsiiside.

Kasvavad kommunaalteenuste hinnad, nagu näiteks prügi hind, mis juba selle aasta alguses saastetasude tõttu taas suureneb.

Kindel on sel juhul, kui valijad sel lasevad sündida. See ongi Reformierakonna kampaania mõte, et heidutada inimesi ning kustutada lootus, et midagi võiks muutuda. Reformierakond püüab jättta muljet, et neile pole mingit laternatiivi.

Kuid valija võib olla kindel, et valimispäeval, on kõigil meil võrdselt üks hääl ning on ainult meie endi otsustada, millist tulevikku Eestile soovime.

Kui sulle Reformierakonnast aitab, siis Keskerakond aitab!

Täna ringles Facebookis rida plakateid, mis minu arvamuslugu toetavad. Lisan need ka siia oma blogisse.

Omast võttest selili

2010-12-21T21:30:00.002+02:00

Eelmise nädala neljapäeval Postimehest alguse saanud süüdistustega Edgar Savisaare aadressil on järgnevate päevade ja tundide jooksul tegelenud kogu Eesti meedia. Ja hoolimata sellest, et tegelikult jooksid jutud mõjuagendiks olemisest õhust tühjaks juba sama päeva pealelõunaks, püütakse teemat ikka elus hoida. Mitmed küsimused on vastuseta.

Miks just praegu?

Üks esimesi küsimusi, millele vastust otsiti, oli küsimus sellest, miks see skandaal puhkes just praegu. Kas see on seotud lähenevate valimistega?

Postimehel on õigus, kui nad kirjutavad, et keskerakondlased aimasid midagi sellist ette. On juba saanud tavaks, et midagi sellist toimub Eestis enne valimisi, kui paremerakondadel on vaja mobiliseerida oma toetajad. Muidugi olime ka sel korral valmis, et tõenäoliselt mingisugune rünnak Keskerakonna vastu tuleb.

Konkreetse ajahetke valiku kohta on erinevaid teooriaid.

Kas on ikka juhus, et kõik sai alguse päev peale seda, kui kohtus kukkus läbi üks kõmulisemaid korruptsiooniprotsesse keskerakondlase Mart Viisitamme vastu. Endine Pärnu linnapea mõisteti õigeks.

Õigeksmõistev kohtuotsus mõistagi ajalehtede esikülgedele ei jõudnud.

Teise põhjusena on välja toodud ajalehes Kesknädal avaldatud andmeid IRL-i poliitikute mahhinatsioonide kohta. Omanike Keskliidu kaudu on osad selle valitsuserakonna poliitikud teinud oma isiklikku valimiskampaaniat, kasutades selleks riigi raha. Raha eraldajaks on aga poliitikute erakonnakaaslane, majandusminister Juhan Parts.

Kas Savisaare vastu esitatud süüdistused võisid olla IRL-i kättemaksuks?

Kolmanda põhjusena on toodud välja seegi, et uuel aastal, kui valimisteni on jäänud veel loetud nädalad, ei tunduks selline skandaal enam üldse usutav. Praegu aga veel tundub inimestele, et valimisteni on palju aega ja seos valimiskampaaniaga on nõrgem.

Kes teema ette söötis?

Küsimus selle kohta, kes ikkagi oli Postimehele valeinfot edastanud allikaks, on mõistagi oluline. Võimalusi on kolm – president, peaminister või siseminister ja nende kaastöötajad.

Ma ei usu, et presidendi kantselei selle asja taga on.

Presidendi pressipealik Toomas Sildam võib olla solvunud keskerakondlase Kalle Klandorfi peale selle eest, et viimane on välja toonud tema võimalikud seosed nõukogude luureteenistustega. Ta pole neid väiteid muide ka otseselt ümber lükanud. Kuid sellegi poolest peab Ilvese kantselei arvestama, et Keskerakonna suur esindatud volikogudes üle Eesti tähendab, et võimalikus valijameeste kogus tuleva aasta sügisel, sõltub praeguse presidendi jätkamine oma ametis suurel määral ka Keskerakonna toetusest.

Ei, nende huvides sellise vandenõu korraldamine ei ole.

Ma pole kindel, et selle asja taga on otseselt Stenbocki maja. Esiteks pole ju kahtlust, et Postimehes ilmuva uudisloo allikaid otsitaks just Mart Kadastiku hea sõbra Andrus Ansipi kantseleist. Kui selle taga oleks Reformierakond, oleksid nad vähemalt asja mõnesse teise toimetusse sokutanud. Teiseks aga pole Rosimannus nii rumal, et mitte näha ohtu, et sedavõrd ülepingutatud süüdistused võivad lõpuks osutuda vaid veeks Keskerakonna veskile, mis võib Keskerakonnale teenida mäekõrguse hulga hääli.

Üle jääb siis siseminister Marko Pomerants IRL-ist, kes küll ise väidab, et oli lume all kui pauk käis. Aga võib-olla sellepärast jäigi riik nii jänni lumetormiga, et siseminister Pomerants oli samal ajal sedavõrd ametis intriigi punumisega, et ei pannud ilma akna taga tähelegi? Just IRL püüab praegu meeleheitlikult levitada versiooni justkui oleks info Postimehele ette söötnud hoopis keskerakondlased ise.

Selliseid keskerakondlasi on mul küll keeruline ette kujutada, kes teadlikult ründaksid oma erakonna positsioone enne Riigikogu valimisi.

Jah, kõnekas on seegi, et Mart Laari olevat nähtud neljapäeval Riigikogu kohvikus Erki Niiles Krossi seltsis ajalehti lugemas. Meestel olid laual värske Kesknädal ja Postimees ja midagi nad arutasid. Hiljem oli just Kross see, kes kiirustas tegema kõige agressiivsemaid avaldusi – justkui väljendades Laari mõtteid, aga esitledes neid kui endi omi. Ning just Kross püüab praegu avalikkuses teemat elusana hoida.

Postimees nurka surutud

Huvitav on ka Ansipi käitumine, kes tõmbas Postimehel sama päeva õhtuks vaiba alt. Kui lugeda Tuuli Kochi artiklit tähelepanelikult, siis võib igaüks veenduda, et viidatakse justkui eksisteeriks konkreetne paber, mis ajalehe väiteid kinnitab. Sellistes asjades ei saa endast lugupidav toimetus lubada hooletusvigu. Küllap on iga sõna sellises artiklis mitu korda üle loetud.

Kohe avalõigus kirjutatakse: “Eesti presidendi, peaministri ja siseministri käes on kaitsepolitsei teabeettekanne...” Ning pisut hiljem: “Riigijuhtidele esitatud dokumendi kohaselt on Savisaar...”

Mingit kahtlust ei jää, et jutt on füüsilisest paberist, mis on riigijuhtide käes, dokumendist, mis on neile esitatud. Ilmselt selline info ka Postimehe toimetusse kellegi suu läbi jõudis.

Kuid Eesti Päevaleht sai samal päeval prokuratuurist vastuse, et mingit riigisaladuse lekkimise kaasust antud juhul pole. Järelikult, kas sellist dokumenti pole olemas olnudki või siis ei sisaldu selles seda, mida Postimees väidab, et sisaldub.

Juba sama päeva õhtul virutas Ansip Postimehe nina ees ukse lõplikult kinni, teatades, et “Postimehes märgitud kirjalikku ettekannet ei ole olnud.”

Jah, peaminister kiirustas täpsustama, et sel teemal on talle suuliselt ette kantud, kuid igaüks saab aru, et see pole enam tõsiseltvõetav info, kui allikatena märgitakse anonüümseid keskerakondlasi, kes on rääkinud midagi inimestele, kes on omakorda rääkinud sellest Ansipile. Või siis mingeid jutte kusagil.

Seda kui keegi kuskil ütles, kellelegi ja midagi, nimetatakse kuulujuttudeks. See pole enam tõsiseltvõetav alus suurtele pealkirjadele suurimas päevalehes, mis võivad pöördumatult kahjustada Eesti ühe tuntuima poliitiku head nime.

Päev hiljem teeb Postimees halva mängu juures head nägu ja kirjutab, et riigijuhtidele tehti suuline ettekanne, nagu poleks nad kunagi mingist dokumendist kirjutanudki.

Ei, seda asja peaks ikka selgitama põhjalikumalt. Sest kuidas ikkagi sellise pommuudise avalõik juba samal päeval valeks osutub ning ajaleht seda isegi kuidagi ei kommenteeri.

Räägime erakondade rahastamisest

Et neljapäeval välja käidud versioon ei pidanud vastu isegi õhtuni, siis püütakse nüüd kõigest väest viia juttu erakondade rahastamisele. Savisaar polegi mingi mõjuagent, kuid käis erakonnale Moskvast raha küsimas. Seda kiirustavad kõik kiiresti taunima, nagu oleks see fakt vaieldamatu.

Esiteks, summa, millest jutt on olnud, on ikkagi täpselt sama, mida küsiti õigeusu kiriku ehituse toetuseks, mis lõpuks ka Venemaalt kirikule lubati ja mille kohta sõlmiti täiesti avalik leping.

Ning lisaks puhtpraktiline küsimus.

Kuidas küll kujutatakse ette, et Keskerakond oleks sellisel moel saadud raha oma bilanssi toimetatud? Kui olekski edasi antud mingid kohvrid rahaga, nagu Postimees kriminaalromaani stiilis ülevaates kirjeldab, kuidas oleks selle eest saanud tasuda Keskerakonna arveid?

Kas Postimehe ettekujutuses oleks ma Keskerakonna peasekretärina käinud mööda linna ja maksnud rublades meie koostööpartnerite arveid? Kaua ma oleks midagi sellist saanud märkamatult teha? Ja milline on tõenäosus, et üle 20 miljoni krooni üleöö ilmumine Keskerakonna kasutusse poleks äratanud tähelepanu?

Huvitav, kuidas küll oleks selliseid andmeid sisaldavat kvartaliaruannet interpreteeritud Riigikogu nö kapokomisjonis, mis erakondade rahastamise üle järelvalvet peab?

See on mõistusevastaselt suur summa.

Tegelikult näib nii, et antud juhul on Keskerakonna vastased ootamatult kiiresti omast võttest selili prantsatanud. Jah, püütakse teha halva mängu juures head nägu ja püütakse isegi selgitada, et tegelikult tegi Postimees Savisaarele teene. Nagu sedastab Argo Ideon – Savisaar on jälle fookuses.

Tegelikult juhib kogu see segadus vaid tähelepanu kõrvale oluliselt, milleks on Eesti ees seisvad väljakutsed – kontrolli alt väljunud hinnad, endiselt kõrge tööpuudus ja Eesti inimeste toimetulekuraskused.

Võib-olla ongi eesmärk neid arutelusid vältida, nagu ikka. Hirm Venemaa ees on piisavalt irratsionaalne ja emotsionaalne, et varjutada valimistel tegelikult oluline küsimus – milline valik oleks Eesti inimestele vaid kahe kuu pärast toimuvatel kasulikum?

Savisaar ajab Eesti asja!

2010-12-16T15:24:00.004+02:00

Täna Postimehes avaldatud lugu Edgar Savisaare väidetavast mõjuagendiks olemisest on absurditipp ja viitab vaid ühele – paremparteide valimiskampaania on alanud ja lubatud on kõik vahendid.

Väited nagu Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea tegutseks Venemaa huvides mõjuvad naeruväärsena – Lasnamäele kiriku ehitamine toimub ju Tallinna ning kogu Eesti õigeusklike huvides. Töötan Savisaarega igapäevaselt tihedalt koos ning väidan raudkindlalt, et ta ajab Eesti ja Tallinna asja.

Eesti julgeoleku ohustamise küsimust võiks küsida hoopis Langi, Paeti ja Ansipi käest ja seda peamiselt seoses Sergei Markovi viisaskandaali osas. Tuletan siinkohal meelde, et Markov on see Vene duumasaadik, kes avalikult kuulutus, et tema korraldas 2007. aastal küberrünnaku Eesti veebilehtede vastu. Minu arvates on meie riigi julgeolekule vägagi ohtlik kui valitsus lubas viisa inimesele, kel oli Schengeni ruumis liikumise keeld. Veel enam, see oli ohtlik kogu Euroopale!

Juhin tähelepanu, et Edgar Savisaare tulek poliitikasse sai alguse Rahvarinde päevilt ning võitlusest Eesti iseseisvuse eest. Keskerakond ja Savisaar kannab samu väärtuseid tänapäevani. Minu hinnangul näitab vene kaardi välja toomine ja Savisaarega hirmutamine tavaliselt seda, et paremerakondadel on head mõtted otsas.

Kõige selgem märk sellest, et süüdistused Savisaare suunas ei vasta tõele, on see, et teemat hakati käsitlema esmalt ajakirjanduses.

Keskerakonna esimees on jaganud avalikkusele selgitusi, sest tal pole midagi varjata. Ju siis on Keskerakond tulevasteks riigikogu valimisteks nii tugev jõud, et meie mustamiseks võtakse ette meeleheitlikke samme.

Reformistid pole küll õiged inimesed venemeelsusest rääkima

2010-12-02T12:05:00.004+02:00

On kahetsusväärne, et Reformierakonna esimees Andrus Ansip ei julenud Edgar Savisaare kirjale ise vastata ning on seda teinud läbi oma noore nõuniku Arto Aasa.

Edgar Savisaar saatis sel nädalal Andrus Ansipile kirja, kus kutsus Reformierakonna esimeest üles koos hoolitsema selle eest, et valimisdebatis keskendutaks enam sisulistele teemadele ja vähem ebaolulisele.

Savisaar kirjutas, et valmiste eel on peamine see, mis saab Eestist, mis otsuseid tehakse järgmise nelja aasta jooksul seoses maksude, tööpuuduse, pensionide ja paljude teiste võtmeküsimustega. Oma kirjas väljendas Savisaar veendumust, et kahe Eesti suurima erakonna esimeestena on neil Ansipiga ühine vastutus hoolitseda selle eest, et Eesti poliitiline debatt oleks sisulisem ja mitmetahulisem.

Kahjuks tundub, et Reformierakond siiski ei ole huvitatud sisulisest debatist. Oma alluvast poliitbroileri selja taha pugemine peaministrile küll au ei tee.

Juhin ühtlasi tähelepanu, et peaminister on oma nõunikule andnud kehva nõu.

Minu hinnangul pole Ansip noorele mehele tõtt rääkinud. Küllap on peaminister teadlik, et paremerakondade edu eestlastest valijate seas pole sugugi nii kindel, kui nad ise armastavad kujutada.

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Keskerakonna toetus eestlaste seas on suurem kui Reformierakonna koalitsioonikaaslasel Mart Laari juhitud Isamaa- ja Res Publica Liidul ning kõigil teistel erakondadel peale Reformierakonna.

On piinlik, et peaministri noor nõunik on pandud rääkima asjadest, millest ta midagi ei tea.

Juhin tähelepanu, et Edgar Savisaare tulek poliitikasse sai alguse Rahvarinde päevilt ning võitlusest Eesti iseseisvuse eest. Keskerakond kannab samu väärtuseid tänapäevani.

Me Artoga olime siis veel poisikesed, kuid vaevalt, et ta ei tea, et tema ülemus Ansip käis sel ajal sirge seljaga ja punalipp käes Tartu kommunistide eesotsas. Rääkides korra tagamisest Tallinnas, tuletaksin meelde, et Ansipi Moskva ülemused saatsid Tallinna 1991. aastal Pihkva dessantväelased, kellest peaminister Savisaare juhitud valitsusel õnnestus vaid üle noatera verevalamiseta vabaneda. Ei mäleta, et Ansip oleks oma peremehi Kremlis püüdnud korrale kutsuda, küllap lootsid tema sõbrad Eesti komparteis, et Eestis suudetakse ikka kord majja lüüa.

Ansipi minevik Eesti ENSV-s pole küll inimestele mingi saladus. Väga paljud mäletavad tema rolli ühe konkreetse meeleavalduse maha surumises, osalajetele koerte kallale ässitamises ning nende hilisemas tagakiusamises oluliselt erinevalt Ansipi ämmast. Tallinnas massirahutused vallandanud peaminister kahjustas väga oluliselt Eesti huve nii sireriiklikult kui rahvusvaheliselt. Seega küsimuses, kes on Eestis vene asja ajanud, võiksid reformistid küll veidi tagasihoidlikumad olla.

Minu hinnangul näitab vene kaardi välja toomine ja Savisaarega hirmutamine tavaliselt seda, et paremerakondadel on head mõtted otsas.

Mille eest ta seal magamistoas sularahas maksma peab?

2010-11-26T11:51:00.005+02:00

Andrus Ansip tegi seoses oma isikliku pangaautomaadiga väga huvitava avalduse. Ta pahandas ajakirjandusega, et talle sellist teguviisi pahaks pannakse ja teatas, et pandagu talle siis juba pangaautomaat magamistuppa - hea kogu aeg võtta.

Peaministrite eraelu pole küll eriline jututeema, aga kui peaminister meid juba oma magamistoale mõtlema kutsus, siis ... kuidas seda nüüd mõista või kuidas sellist avaldust tõlgendada. Milleks peaministrile magamistoas pangaautomaat? Mille eest tal seal sularahas maksta on vaja?

Kas on mõtteid või ettepanekuid?

Kindlasti aga on see oluline teema, erinevalt peaministrist mõistab seda ka meedia. Mitmel põhjusel. Mis õigusega nõuab peaminister endale selliseid privileege? Et tal pole viitsimist jalutada 100 meetrit lähima pangaautomaadini ja võtta raha välja sealt. Toodagu talle pangaautomaat peole kätte. Mis suhtumine see selline on? Me oleme Tartust, me maksame?

See on tõusiklik.

Paljud Eesti inimesed on mures sellepärast, et neil pole üldse eriti midagi, mida pangaautomaadist välja võtta. Kuid seltskonnale Estonia teatris pannakse oma pangaautomaat?

See on naeruväärne.

Teiseks näitab see seda, kui tähtis on kogu asja juures propaganda.
Eurole üleminekust tehakse vägisi ühe erakonna valimiskampaania.
Sellest räägivad nii vigased eurokalkulaatorid, mida rahvale on saadetud. Sellest räägivad kirjad ja lendlehed, mida reformierakondlased lasevad Tallinna postkastidesse saata. Sellest räägib peaministri suur soov telekaamerate ees euro tuleku puhul teatrit teha. Ja selleks monteeritakse talle isiklik pangaautomaat rahvusooperi külge.

Minu arvates peaks peaminister teatama, et loobub sellest tõusiklikust kavatsusest.

Maavanem Rajasalu võitleb koha eest valimisnimekirjas!

2010-11-25T18:55:00.003+02:00

Mulle on küll tänaseks selgeks saanud, et Harju maavanema Ülle Rajasalu „võitlus“ Kristiine turuga on võitlus koha pärast Reformierakonna valimisnimekirjas.
Teada ju on, et kõik erakonnad komplekteerivad valimisnimekirju ja ju on oravaparteis Rajasalule mõista antud, et kui ta niimoodi nurgas edasi konutab nagu siiani ja Tallinna juhtidele kaikaid kodarasse ei loobi, siis ega nimekirjas esimese kahekümne hulgas küll kohta loota pole. Nüüd siis vaene Ülle punnitab ja punnitab. Küll kutsus Savisaare selgitusi andma (käis Korb), küll käskis ehituse seisma panna ning nüüd siis tagatipuks ei kirjuta alla korraldusi, mis turu all oleva maa munitsipaliseeriks.
Kahju, et maavanema püüab oma poliitmängudega segada Kristiine elanike jaoks turu rajamist. Rajasalu peaks maavanemana mõtlema hoopis värskele toidule ja odavamatele hindadele, mida turg kindlasti pakkuma hakkab. Aga millal siis ühele reformierakondlasele varem inimene korda on läinud, taaskord ehe näide!

2009. aasta 5. veebruaril pühendasin oma blogis pika loo Ülle Rajasalule. Lugu saad uuesti lugeda SIIT!

Mis küll Eestis toimub?

2010-11-22T13:40:00.002+02:00

Laupäeva õhtu tõi mulle üllatava ning kurva sõnumi – muusik Tõnu Trubetsky on otsustanud Keskerakonnast lahkuda. Laiali saadetud pressiteates ütleb Tõnu, et lahkub Keskerakonnast ning vähemalt mõneks ajaks ka poliitikast seoses tagakiusamise, tapmisähvarduste ja vaimse terroriga. Need kolm põhjust kõlavad õõvastavalt ning tekitavad õigustatud küsimuse – mis küll Eestis toimub?

Meie Põhiseadus sätestab, et poliitilise vihkamise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on Põhiseaduse kohaselt igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Küllap Tõnu arvestas Keskerakonda astudes, et tuntud inimesena satub ta avalikkuse tähelepanu ja ka mõningase kriitika alla. Seda aga, et erakonda kuulumine lõpeb inimese terroriseerimisega nende poolt, kellele see ei meeldi või, kes sellest aru ei saa, ei osanud keegi isegi unes näha. Mingil põhjusel võtsid teatud inimesed endale õiguse tuntud muusikut kritiseerimise asemel lausa laimata ning avalikult mõnitada. See on vale ning ebamoraalne. Loomulikult on õigus öelda välja oma arvamus, aga seda ei ole lubatud teha ärgitades poriga loopimisele ja vihkamisele.

Nii nagu ütles Keskerakonna aseesimees Enn Eesmaa, on Tõnuga juhtunu märgiks sellest, et midagi on lahti demokraatia ja meediaga. Tõepoolest, midagi on lahti – Euroopa ja euroopaliku käitumise suunas arenemise asemel liigub Eesti hoopiski kusagile ebamäärasusse – sinna, kus on olemas õige arvamus ja vale arvamus. Ning nn vale arvamuse tunnistamine toob kaasa karmi karistuse ja hukkamõistu. Selline vihkamist ja hukkamõistu täis olev türannia ei ole aga jätkusuutlik, vaid kukub kokku iseenese kurjuse raskuse all.

Vahel on keeruline lahendada küsimust, kus jookseb piir õigustatud kriitika ja alusetu laimu vahel. Siinkohal peabki olema reguleerijaks avalik sõna – meedia, mis eri arvamusi vahendab. Kui aga meedia ei suuda või ei taha tõmmata seda piiri, siis on ühiskonnas korra hoidmiseks vajalik sekkuda seadustega. Laimu paisudes peab võtma vastutusele need, kes on selle algatajateks ja levitajateks.

Pean ääretult oluliseks, et avalikult mõistetaks hukka see, mis Tõnu Trubetskyga korda saadeti. Mingit õigustust pole ja ei saa kunagi olema tagakiusamisel, (tapmis)ähvardamisel ja vaimsel terroril. Kui sellesse suhtutakse kergekäeliselt ning sarkasmiga, siis anname signaali samasuguse käitumise jätkumiseks ka edaspidi. Siinkohal on olemas oht kogu poliitikale – selline õudus võib hakata tabama valimatult kõiki inimesi, kes astuvad ükskõik millisesse erakonda. Selle tulemuseks on aga ühiskonna lagunemine ja lõhestumine ning küsimärgi alla satub Eesti püsimajäämine.

Laimajad ja vihkamise õhutajad hõõruvad nüüd käsi, sest tunnevad end rahuldatult - muusik Tõnu Trubetsky lahkub Keskerakonnast ja poliitikast. Sellega anti aga tõuge üleüldisele vihkamisele ja mittesallimisele ja lõhestumisele.
Siinkohal pöördun erakondade peasekretäride poole, saamaks sõnumit mis väljendab vastuseisu säärasele käitumisele, nüüd ja edaspidi.

IRLi küsitlus maksis vähemalt 2,5 miljonit krooni

2010-11-09T22:15:00.003+02:00

Täna oli meedias taas juttu Isamaa ja Res Publica Liidu valimiseelsest „küsitlusest“. Sel korral ei kirjuta ma mitte selle ankeetküsitluse olemusest, usaldusväärsusest ega selle narrusest vaid maksumusest. IRLi peasekretär Vaher teatas peale meediakanalite pinnimist, et nende küsitlus maksis vaid üle 100 000 krooni. Vaher teeb nalja? Või siiski mitte? Võibolla maksiski see küsitlus erakonna jaoks vaid 100 000 krooni ning ülejäänud miljonid maksis mõni IRLi sõbralik MTÜ, näiteks Omanike Keskliit.

Kuna ka mina olen oma töös kokku puutunud reklaamiga ja selle postitustega siis toon siia oma arvestuse, kui palju tegelikult nimetatud „purusilmaajamise“ küsitlus maksma võis minna:

trükk – 560 000 ankeeti x 0,5 krooni = 280 000 krooni
postikanne – 560 000 postkasti x 0,3 krooni = 168 000 krooni
tagasisaadetud ankeedid „makstud vastus“ – 60 000 ankeeti x 5,5 krooni = 330 000 krooni
reklaam (teles, internetis, ajalehtedes) – reklaamimahtu hinnates ca 1,2 miljonit krooni
auhinnad vastanutele – 60 000 auhinda x 10 krooni tükk = 600 000 krooni

KOKKU: 2 578 000 krooni

Arvutustes on toodud pigem minimaalsed hinnad, näiteks ei ole mulle täpselt teada, kui suures mahus nad ikkagi sel teemal reklaami ostsid, aga mind jõudsid need parlamendi esimehega tehtud telereklaamid ikka lõpmatuseni ära tüüdata.

Ega Vaherit otsesõnu valetamises ka süüdistada ei saa, ta ütles, et küsitlus maksis üle 100 000 krooni, nõus, ka kaks ja pool miljonit on üle saja tuhande.

Jälgin huviga, kas KAPO ja Prokuratuur minu blogi sissekande peale ka arvamusi ja selgitusi omavahel ja meediaga vahetama hakkavad, nii nagu seda Keskerakonna puhul mõnede Ekspressi väljamõeldiste peale on tehtud.

Esiteks võimekus, siis piirid

2010-10-25T22:01:00.000+03:00

Nagu võiski arvata, siis Riigikogu valimiste kampaanias hakatakse poliitilistes aruteludes taaskord keskenduma haldusreformi läbiviimisele Eestis. Meie naaberriik Läti teostas oma haldusreformi küllaltki jõuliselt. Arutelud, kas Eestis peaks kasutama samasugust lähenemist ja süsteemi, vältavad paljuski siiani. Kindlasti ei tohi me võtta Eesti kaarti, seda kaheksaks ruuduks voltida ning tekkinud joonte järele reformi teostada. Vajame analüüse, mis ei laseks haldusreformi läbi viia mõtlematult ja kahju tekitades. Oluline on ka veel see, et eristada tuleks haldus- ja haldusterritoriaalset reformi.

Eesti omavalitsuspoliitikaga palju tegelenud ning Sisekaitseakadeemia õppejõuna töötanud Raivo Kaik on minu poolt välja käidud mõttele liita Võhma linn Suure-Jaaniga kirjutanud vastuseks, et haldusreformi läbi viies on väga oluline järgida ajaloolisi kihelkondade piire.
Olen täiesti nõus, et ajalooliste piiride arvestamine on oluline ja seda tulebki võimaluse korral teha. Siiski ei saa me kõiges lähtuda just kunagistest kihelkondadest. Aeg on edasi läinud ning piirkonnad arenenud erinevalt. Seega ei ole mõtet läbi viia reforme, mille tulemusena liidetakse toimetulekult nõrgad piirkonnad veelgi nõrgematega. Nii võime saada tulemuseks suured omavalitsusüksused, mis kiirelt ääremaastuvad, sest ei jaksa oma ülesandeid täita ja kaotavad vähese konkurentsvõime tõttu oma elanikud.

Haldusreformi teostamine peab olema mõistlik ja põhjalik ettevõtmine, mida poleks vaja paari aasta pärast jälle ümber teha. Enne kui saame omavalitsusüksuseid hakata liitma või mingit moodi ümber kujundama, peab olema selge ja täpne informatsioon, mis toob säärane teguviis ühe või teise piirkonna osas endaga kaasa. Oktoobris täitub viis aastat ühist Suure-Jaani valda ning on põhjust pidada rõõmsalt sünnipäevapidu, sest usun, et tänaseks on kõigile selge, et see oli edukas ühinemine. Kuid ega see ei sündinud üleöö vaid liitumiskõnelusi, mille käigus analüüsiti, arvutati ja arutleti, peeti üle kümnekonna aasta.

Olen seisukohal, et haldusreformi teostamisel on ääretult oluline lähtuda sellest, et moodustatavad uued omavalitsused oleksid piisavalt võimekad täitmaks seatud ülesandeid, omama arvestatavat tulubaasi ja suutma seista oma õiguste eest. Haldusreform tuleb läbi viia nii, et riigi ja valitsuse tasandil suhtutaks kohalikesse omavalitsustesse täie tõsidusega ja saadaks aru, et need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Selges kooskõlas peab olema ka riigipoolne omavalitsuste rahastamine ja neile ülesannete ning õiguste andmine. Me ei saa lubada olukordi, kus omavalitsustele eraldatavat raha halastamatult kärbitakse, aga pandud ülesandeid pigem suurendatakse kui vähemaks võetakse. Iialgi ei saaks midagi seesugust juhtuda meie põhjanaabrite soomlaste juures, sest seal peetakse omavalitsust ja selle autonoomiat pühaks.

Eestis on 37 valda, kus elab kuni 1000 elanikku, 47 valda on 1001 – 1500 elanikuga ja 31- s vallas elab 1501 – 2000 elanikku. Seega on 115 vallas ehk pooltes Eesti omavalitsustes igaühes vähem kui 2000 elanikku. Kas need vallad on jätkusuutlikud? Kui suur või väike elanike arvult või pindalalt peab olema üks jätkusuutlik omavalitsus? Kas 6 õpilasega saarel asuv põhikool on jätkusuutliku omavalitsuse tunnus? Majanduslikus mõttes kindlasti ei ole. Kui aga lähtume inimesest ja perekonnast, ääremaastumise vältimisest ja veelgi enam – paikkonna elujõulisusest, siis on see väike kool jätkusuutlik ja ääretult jätkuvajalik. Keskerakonna idee on viia kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaas sellisele tasemele, mis tagab li¬saks igapäevaste ülesannete täitmisele vahendid inves¬teeringuteks, põhivara ku¬lumi katmiseks ning Euroliidu projektide oma¬osaluse tasumiseks. Edukas omavalitsus on eduka riigi alus, millel keskvalitsus ja kohalik võim tegutsevad koostööpartneritena.

Kindlasti on Eestis piirkondi, kus haldusreformi läbi viies saab arvestada ka ajalooliste piiridega ning tekib edukas omavalitsusüksus. Kui meil on valida, kas luua nii lähi- kui kaugemas tulevikus hästi hakkama saav vald ajaloolisi piire mitte arvestades, või ääremaastumise ohuga, aga vanades kihelkonnapiiridest kramplikult kinni hoidev vald, siis kumba viisi peaksime valima? Kumb viis on kasulik riigile ja rahvale?

Just seepärast ongi olulised põhjalikud analüüsid spetsialistide poolt, mis näitaksid meile, milline saab olema haldusreformi tulemus. Arutelu õige lahenduse leidmiseks, omavalitsuste poolne initsiatiiv ja lahenduste pakkumine – see kõik annab meile võimaluse parimaks tulemuseks.

Kohalik tasand on rahvale lähim riigivõimu osa, seepärast peabki ülesehitus olema tugevatel alustel ning jätkusuutlik. Põhiline on see, et meil oleksid tugevad omavalitsused, mis on riigile tugevateks partneriteks, mitte pelgalt alluvateks. Seega ei ole peaküsimuseks mitte omavalitsuste piirid vaid tulubaas, ülesanded ja kohustused ning viimastega hakkamasaamine.

Mõnes riigiametis on lahvatamas suur korruptsioonilugu?

2010-09-28T15:15:00.002+03:00

Eesti meedia on viimastel nädalatel käsitlenud jõudsalt Tallinna linnaametnikke, kes saanud Kaitsepolitsei kahtlustuste osaliseks süüdistatuna pistise võtmises. Mõneti võib ju suurt huvi õigustatuks pidada, kuid kahjuks tahetakse meedia vahendusel inimene enne trellide taha saata kui tema süü on kohtus üldse kinnituse saanud.

2009. aasta aprillis manitses Edgar Savisaar oma blogi vahendusel ajalehte Postimees, mis eksitas artikliga lugejaid, jättes väära mulje, justkui pealinnas oleks kahekordistunud korruptsioonis süüdimõistetute arv. Vähe sellest, põhjuse antud artikli kirjutamiseks andis justiitsminister Rein Langi eksitav vastus Riigikogu Keskfraktsiooni liikmetele. Kohtulahendite registri ülevaatamine tõi aga asjale hoopis teise valguse. Nimelt selgus, et omavalisustöötajatest on korruptsioonis süüdi mõistetud 2007. aastal üks isik ning 2008. aastal mitte ühtki. Riigitöötajatest vastavalt 12 ja 13.

See näitab väga hästi, kuidas meedia täiesti süüdimatult kujundab eksiarvamust ja asetab korruptandid sinna, kus neid on tegelikkuses kõige vähem. Seega ei saa me endiselt usaldada ajalehtede kaanepealkirju, vaid peame tegelema tõeste andmete otsimisega. Ei ole ilus, et Tallinnast kujundatakse ajakirjanduses endiselt arvamus kui korrumpeerunud linnast. Riigiametitest, mille statistilised numbrid lausa hirmu tekitavad, ei räägi aga keegi.

Siinkohal tekib küsimus, kas õukonnameediale on antud käsk Tallinna kõvasti tümitada, et varjata mõnd esile kerkida võivat inetut lugu riigiametites? Mis on aga selge – inimene pole enne süüdi kui vastav kohtuotsus on langetatud – süütuse presumptsioon kehtib ka Tallinnas.

Anonüümse laimu „meistriklass“. Delfi tegi ära isegi Venemaale

2010-09-20T20:43:00.003+03:00

Ennast Eesti enimloetava internetiväravana reklaamiva Delfi anonüümseks jäänud toimetaja on andnud oma valimiskampaanias osalevatele kolleegidele ette musta pii-aari meistriklassi. Kardetavasti leiab selline poliittehnoloogia järgijaid, seetõttu on vajalik lugejaid taoliste manipulatsioonide eest hoiatada.

Meie naabermaades oleks Venemaal selline anonüümne sõim kahjuks ehk isegi harjumuspärase kangusega, Lätis siiski juba tähelepanu äratavalt vänge, Soome suures meedias aga oleks sellise anonüümse teksti tiražeerimine täiesti mõeldamatu.

Venemaa näide tuleb esimesena meelde eriti seoses Delfi peatoimetaja Moskva-visiidiga, millest avalikkus kuulis alles tagantjärele Eesti Vabariigi presidendi aastapäevakõnest. Seoses Eesti peatoimetajatele Venemaalt töövahendiks kaasa pistetud sülearvutitega. Delfi kombel paarinädalase vahega ilma igasuguse usutava seletuseta peatoimetajate päevapealt mahavõtmisele ja ametisse ennistamine on aga pretsedenditu isegi Venemaal. Kui omanikud vahetavad Delfi peatoimetajaid nagu kabenuppe, siis loomulikult pole mingit selgroogu võimalik oodata tavatoimetajatelt ja reporteritelt. Tehakse kõike seda, mida omanik ütleb, ning mida arvatakse omanikule meeldivat. Sageli pingutatakse ka üle.

Üle 14 000 märgiline anonüümne mammutkiri peaks lisaks kõiksugustele poliit- ja meediatehnoloogidele huvi pakkuma ka õiguskaitseorganitele - demokraatliku süsteemi ja põhiseaduse alustalade üdini õõnestamise katse on sedavõrd ilmne. Õiguskaitseorganeile võiks pakkuda ka ainest näiteks rahvustevahelise vaenu õhutamise paragrahvide ilmne rikkumine. Loodan, et parteitud prokurörid ei vaata sellele enam läbi sõrmede.

Kuna kirjatükk on toimetuse poolt avaldatud anonüümselt, siis sellega on Delfi toimetus ja omanik võtnud üheselt vastutuse ka kogu selle kirjutise sisu eest enesele. Siin ei saa ka enam korduda juba palju kordi kohtus lõpuni vaieldud vaidlus nö vaba kommentaariumi sõnavabaduse piiridest. Kui Delfi on pandud vastutama isevooluteel ilmuva kommentaaride sisu eest, siis toimetatud arvamusrubriigis toimetuse poolt eraldi esile tõstetud sisu eest vastutab Delfi täie rauaga. Sõltumata kas ja kes sinna on alla kirjutanud.

Isamaaliidu tegijad – Juku-Kalle Raid ja Tarmo Kruusimäe!

2010-09-14T12:18:00.007+03:00

Viimastel päevadel on taaskord kerkinud üles muusik Tõnu Trubetsky Keskerakonda astumise teema. Mul on superhea meel, et tunnustatud Eesti muusika ja punk-liikumise täht Keskerakonda astus.
Mingi kitsas „arvamusliidrite“ seltskond aga arvab, et nemad on nii kõvad tegijad, kes võivad Trubetskyt seetõttu halastamatult sõimata, särgile kleepida ja lihtsalt näkku sülitada! Ega ikka ei või küll!

Joodik Juku-Kalle!

Üks, kes Trubetsky Keskerakonda astumise teemal sõna võttis, oli joodik Juku-Kalle Raid, kes peatoimetab ajalehte KesKus, mida annab välja Isamaa ja Res Publica Liidu PR nõustaja ja selle partei peost sööja Marek Reinaas. Juku-Kalle Raidi iseloomustavad väga kõnekalt paar mulle eile saadetud pilti. Panen need siia üles ja sõnu polegi enam vaja! Nendel piltidel näete Isamaad selle ehedal kujul.

Vägistaja Kruusimäe!

Teine, kes Trubetsky keskerakonnastumise ja Vennaskonna esilaulja vastu suu täis võttis, oli Isamaa ja Res Publica Liidu liige, Tallinna linnavolikogu saadik Tarmo Kruusimäe. Mõtlesin, et ei kirjuta temast ja olen vait, aga kui Kruusimäe eile, 13. septembril uuesti Trubetsky nime mõnitas, leidsin, et ei saa minagi vaiki olla. Nimelt on minult juba ammu küsitud, miks Keskerakond ei ole avalikustanud Kruusimäe-Kojamehe kriminaalseid tegusid? Kuidas selline mees nagu Kruusimäe-Kojamees saab üldse vabaduses viibida, enamgi veel – rahvast esindada? Aga ju siis Isamaa valijatele selline mees meeldib.

Kuidas seesugune mees (tegelikult on „mees“ tema kohta muidugi liiga hästi öeldud, arvestades järgevat) julgeb veel inimestele silma vaadata? Kuidas meedia teda arvamusliidriks peab ega pole teda mitte lõhki kiskunud ja tema teed võimuorganisse takistanud? Miks normaalsed isamaalased, keda ju ometi ka on, teda parteist välja pole heitnud? Tarmo Kruusimäe on kurjategija, retsidivist, haige inimene – ta on vägistaja ja piinaja.
Paljud inimesed on lugenud Mihkel Raua raamatut „Musta pori näkku“. Selle neljateistkümnes peatükk räägib jubedast juhtumist tänase IRL-linnavoliniku Kruusimäe alias Kojamees korteris. Peatükk jutustab, kuidas Kojamehe – Kruusimäe eestvedamisel kambakesi alaealist ja alaarenenud noort naisterahvast seksuaalselt ära kasutatakse. Kas pole korrakaitseorganeid, meediat, erakonnakaaslasi, valijaid, kes peaksid juba ammu kõva häälega karjuma?

Lugupeetud Mihkel Raud! Ma loodan, et Te ei pahanda, kui ma raamatu just sellesama neljateistkümnendast peatükist katkeid oma blogisse üles riputan. Olgu see tõestuseks, kui kohutav inimolend on Tarmo Kruusimäe.

Mihkel Raud, „Musta pori näkku“, neljateistkümnes peatükk

„Mihkel, kas sa nikku tahad?“
Kojamees oli täna erakordselt heas tujus. Tema Lasnamäel asuv korter oli paksult täissuitsetatud ning see sai tähendada vaid üht – külalisi. Neid oli nondel harvadel kordadel, mil ma end läbi välisukse tema kitsukesse korterisse litsusin, Kojamehe juures peaaegu alati. Peale magamise ning sõprade võõrustamise oli Kojamehel vähe põhjusi maailma urruaugus – aga seda oli Lasnamäe juba tol ajal – omi nooruslikke tunde õhtu suunas veeretada.

..............................

„Änimal, mine tee Mihkliga keppi,“ andis Kojamees vastuvaidlemist mittesallival toonil korralduse pealtnäha umbes seitsmeteistkümneaastasele tüdrukule, kes toanurgas teistest eemal kükitas.
„Ma ei taha,“ inises see mingil senikuulmatul helisagedusel vastu.
„Kas sa armastad mind?“ käratas Kojamees tüdruku vait.
„Jah.“
„Siis mine tee Mihkliga keppi ja ära mölise.“
„Aga ma armastan ju sind, mitte teda,“ üritas Änimal kaeblikult halisedes Kojamehes veel kord inimest äratada.
Muidugi armastas ta Kojameest ja mitte mind. Ent armastus on midagi enamat kui regulaarset rütmi ignoreeriv süda või õrnõhuke higikiht peopesas. Armastus on valmisolek end armastatu nimel ohverdada. Ning Änimali jaoks tähendas see virilalt itsitava Abzaagi ja kõigi ülejäänud türapeade ees enese paljaks koorimist. Ning kusagil tont teab millises Eesti väikekülas oma lapselapse pärast südant valutava vanaema kootud põlvikutes jalgade harkiajamist inimese ees, keda ta esimest korda alles paar minutit tagasi nägi.

..............................

Ma nööpisin seltskonna ilmselgeks elevuseks oma porised püksid lahti ning hakkasin neid häbelikult jalast ajama, silmanurgast Änimali enam-vähem midagi sarnast tegemas jälgides. Ta sai enne mind valmis ning viskus erilist huvi ilmutamata selili. Änimal ei olnud ülearu ilus tüdruk. Lohakalt teine teisele poole vajuvate rindade tippe dekoreerivad üksikud paari sentimeetri pikkused karvad pole kunagi seksikad. Eriti siis, kui need su suulage ebameeldivalt torkima hakkavad. Just see aga juhtus, kui ma toatäie türapeade heakskiitva mõmina saatel püüdlikult indu teeseldes Änimali nibu kuivade huulte vahele kahmasin.

..............................

„Tahad, ma võtan suhu?“ küsis ta nii valjuhäälselt, et ma üllatusest peaaegu võpatasin.
Kušeti ümber kogunenud publik jäi hiirvaikselt sündmuste edasist kulgu ootama. Kui maailmas on kedagi, keda sa alt vedada ei saa, on see toatäis tundmatuid türapäid.
„Oleks palunud küll, jah,“ ühmasin ma teatava härrasmehelikkusega.
Änimal kahmas mu elutu londi pihku ning asus seda suletud silmadega ettevaatlikult noolima, justkui limpsiks ta värskelt moodi tulnud sidruniglasuuriga Koolijäätist. See maitses mäletatavasti nagu kollane lumi, mille söömise eest Frank Zappa inimkonda aastate eest oli hoiatanud. Oodatud progress jäi aga saabumata. Veri keeldus strateegilisse punkti jätkuvalt kogunemast. Änimali vastikustundest krimpsus nägu jõllitades ei osanud ma seda verele ausalt öeldes ette heita.
Initsiatiiv tuleb reeglina sealt, kust seda kõige vähem ootad, olid elu ning isa mind õpetanud. Kõigist toas viibinud kalkaritest oli Abzaag see, kes end üleüldiseks üllatuseks äkitselt püsti ajas. Tema morbiidsesse pilku oli tekkinud päikeselaik ning polnud vähimatki kahtlust, et mehe äraarvamatute käikudega ajju oli sööstnud hiilgav plaan. Ta komberdas elutoast kitsukese esikuga eraldatud kööki ning enne, kui keegi midagi küsida jõudis, seisis ta minu ning Änimali kõrval, käes poolik purk mett ja vaskne supilusikas. Sõnad on sellistel puhkudel teadgi üleliigsed. Justkui kokkulepitult keeras Kojamees meepurgilt kaane, Abzaag suskas lusika purki ning sikutas selle sealt uuesti välja, tiris seejärel oma pisikeste rasvaste näppudega mu riista Änimali musi vahelt välja, mäkerdas meega kokku ning toimetas tagasi sinna, kuhu ta antud hetkel kuulus.

..............................

1972. aastal andis Nõukogude Liidu valitsus Pepsico-nimelisele konglomeraadile õiguse eksklusiivselt Stolychnaya Vodkat Läänes turustada. Vastutasuks saadi luba Pepsi Colat raudse eesriide taga segamatult müüa. Rohkem kui tumepruun suhkrumaitseline vedelik, vääris Abzaagi hinnangul tähelepanu pudel, millesse seda jumalikku nektarit villiti. Ta haaras kušeti kõrval kolmel jalal vaaruvalt diivanilaualt tühja Pepsi pudeli, tõukas mu peaaegu jõhkralt Änimalist eemale ning asus jahmatamapaneva sihikindlusega klaasist koonust talle prakku pressima.
Änimal oli selleks hetkeks oma saatusega leppida jõudnud. Tõtt tunnistades oli jäälõhkujana tema kõige privaatsemate koobaste kaldaid rammiv pudel juba ainuüksi esteetilises plaanis kümneid kordi meeldivam ese kui minu ühtlase kihiga kaetud töövõimetu väikemees. Kojamees hirnatas valjuhäälselt. Ta lasi Abzaagil veel mõned korrad pudelit õrnalt edasi-tagasi liigutada ning ronis siis ise tüüri juurde. Nähes, et sisuliselt keppis teda nüüd Kojamees, muutus Änimal kogu protsessi suhtes veelgi leplikumaks ning hakkas mõne minuti möödudes üleüldiste rõõmuhõisete rütmis oigama.
Täispuhutud kumminuku emotsioonitu naeratus näol, vaatasin ma ihualasti kušetinurgal kössitades tehislikult üles-alla visklevat Änimali ning tema tupeava Pepsi-pudeliga uuristavat Kojameest. Siin ma siis nüüd lõpuks olin. See on siin see, kuhu jõuab inimene, kui ta kaheksa-aastaselt Mati Nuudega juhuslikult kohtudes oma saatusele hinge kingib – või kui juhtub nagu kuulsa bluusimehe Robert Johansoniga – kesköisel ristteel Saatanal oma kitarri laseb häälestada.
See suitsukonidega auklikuks põletatud diivanikate on pind, kuhu saabub mees siis, kui tema ise on ostnud talle pilli, et poeg muusikat tehes nende unistusteni jõuaks, mis talle endale erinevatel põhjustel kättesaamatuteks jäid. Need noore naise keha brutaalsest töötlemisest sündinud veretilgad on akvarellvärv, millesse ta torkab pintsli, kui on järjekordse meistriteose otsustanud kangale kanda. Too sperma ja higisegune hais on peaaegu müütiline vabadusesõõm, mille surematuks muutuvat jõudu on lubatud tunda saada ainult kõige väljavalitumatel.
See ilmselge arengupeetusega alaealine neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud muusa. ..............................

Selle sõidu lõpust mõelda ma ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

.......................................

Siin lõpetan Mihkel Raua raamatu tsiteerimise. Raske, lausa võimatu on midagi kommenteerida. Muidugi, nad võivad öelda, et tegemist on ilukirjandusega – kuid jälgides, kuidas käitub Tarmo Kruusimäe – Kojamees Tallinna volikogus ja irvitab tublide eesti kodanike üle, usun ma iga sõna, mis sellesse raamatusse, sealhulgas neljateistkümnendasse peatükki on taotud. Mihkel Raud isegi on öelnud, et tegemist on faktidel põhineva teosega.
Kui Tarmo Kruusimäe võtab volikogus sõna, meenub kõigile neile, kes on Raua üllitist lugenud, too pepsipudel.
Kojamees ei ole vahepeal arenenud. Mulle tundub, et arengupeetusega oli ka tema ja mitte vaid õnnetu naisolevus.

Tervitus kodugümnaasiumile!

2010-09-01T11:55:00.002+03:00

Lugupeetud direktor! Austatud õpetajad ja lapsevanemad. Head õpilased ja sõbrad!

Tervitan 1. septembri puhul kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi. Head uut aastat teile!

Nii nagu vist kõigile täiskasvanutele, on ka mulle mu kodukool siiani armas ning eriti palju häid mälestusi on mul seetõttu, et töötasin siin peale 12. klassi lõpetamist veel poolteist aastat huvijuhina.

Suure-Jaani Gümnaasiumis on õppinud palju tuntuid ja vähemtuntuid oma ala tippe, kes on aidanud kaasa meie linna, valla ja Eesti riigi arengule. Ma ei hakka neid kõiki üles lugema, sest enne läheks issanda päike looja ning te teate neid niigi. On kultuuri-, majanduse- ja riigitegelasi, teadlasi, sportlasi, poliitikuid, arste, õpetlasi, ärimehi ning lihtsalt häid ja
toredaid tööinimesi. Suure-Jaani Gümnaasium on parim kool!

Viimasel ajal räägitakse kogu aeg koolireformist - koolide sulgemisest, liitmisest ja lahutamisest. Kusjuures otsustamisel võetakse tihtipeale aluseks vaid arvud ja raha. Aga kool ei ole vabrik! Kool ei pea tootma rahalist kasumit! Koolil on palju suurem ülesanne ja väärtus – ta peab kasvatama tublid riigikodanikud. Seepärast suhtungi mina kõigisse nendesse reformidesse ettevaatlikkusega ja üht ma ütlen – Suure-Jaani Gümnaasium peab säilima! Suure-Jaanis peab olema gümnaasium!

Meie maal ei ole kulda, naftat, teemante. Meie rikkuseks saab olla üksnes haritud kodanik. Haritud kodanik ei ole enam mitte pelgalt võimalus, vaid suur vajadus. Teie põlvkonna tarkusest hakkab sõltuma nii Eesti kui ka terve planeedi tulevik. Täna elame me sellises maailmas, kus isegi paigalpüsimiseks on vaja pidevas liikumises olla. Teadmised ongi
eeltingimuseks, et mõista kiiresti muutuvat elukeskkonda ja seda säästa. Paljud probleemid ei tulegi niivõrd pahatahtlikkusest kui harimatusest ja teadmatusest. Teie peale on pandud suured lootused!

Tervitan kõiki 1. klassi mudilasi! Teil on täna esimene koolipäev, ja uskuge mind – see tähtis päev elus jääb teile elu lõpuni meelde!

Tervitan ka vastseid abituriente - olgem ausad, esimese eksamini, lõpukirjandini, ei ole enam kaua jäänud, kõigest mõni kuu. Mina kirjutasin oma lõpukirjandi teemal „Elu tegelikest ja näilistest väärtustest“. Soovin teile, et te oskaksite neil kahel asjal vahet teha – mis on tegelikult oluline ja mis mitte.

Ilusat kooliaasta algust teile kõigile!

(Olen Suure-Jaani Gümnaasiumi 54. lennu vilistlane)

Selgituseks Katrin Saksale

2010-08-27T14:26:00.002+03:00

Sotsiaaldemokraat Katrin Saks pahandab Delfi portaalis ja väidab, et „Parteijuhi Jüri Pihli asumine Tallinna abilinnapea kohale polnud hea mõte, kuna ta jääb linnapea Edgar Savisaare varju“. Ka televisiooniuudistes on tõstatatud küsimus justkui oleks ühe partei esimehe töötamine teise parteijuhi alluvuses lausa ennekuulmatu.

Tegelikult see nii ei ole. Näiteks Sotsiaaldemokraatide esimees Ivari Padar oli minister Ansipi valitsuses, seega töötas peaministri otsealluvuses. Oleks pidanud olema vähemalt riigikogu esimees! Ometigi ei tulnud tookord sellist küsimust kellelegi pähegi. Isegi mitte Padarile enesele.
Parteide esimeeste kohta niipalju, et mõistagi võib olla üks partei esimees linnapea ja teine abilinnapea, täpselt samuti nagu üks neist on peaminister ja teine minister. See ei ole mingi erand, vaid pigem reegel kõigis koalitsioonivalitsusega demokraatlikes süsteemides, sealhulgas ka Eestis. Võib ka vastupidi. Laaril näiteks ei ole valitsuses üldse mingit ametit. See oli ikkagi sotsiaaldemokraatide endi valik, kas nende esimehest sai abilinnapea või midagi muud.

Muidugi ei ole võimatu, et ka sots võib olla kaolitsiooni juht ja peaminister, nagu seda oli omal ajal Andres Tarand, aga siis peab neil olema ka hoopis rohkem mandaate ja laiem kandepind riigikogus või linnavolikogus. Katrin Saksa oma parteiliidri vastu suunatud väljaastumine seda kandepinda küll kuidagi ei laiendanud.

Õhtulehe ajakirjanik Teeveere on tõeline reformist

2010-08-17T12:49:00.003+03:00

Tänases Õhtulehes materdab keegi ajakirjanik noor reformar Eiris Teeveere Tallinna töömessi „Tallinn töötab 2010“.
Esiteks jääb mulle arusaamatuks, kelle seisukohaga on tegemist, kas Õhtulehe toimetuse või Reformierakonna parteikontori omaga. Või on need kaks üks ja seesama?
Teiseks tahan neiu Teeveerele öelda, et ei ole üldse kindel, et sinul homme tööd on ja võibolla pead ka sina lähiajal „Tallinn töötab 2010“ messil ametikohta otsima. Tõsi, seesuguste Reformierakonnale pugejalike kirjatükkidega parteikontorisse või mõnesse ministeeriumisse ust kraapides ehk ikka võetakse.
Ma ei tea küll, kui vana sa täpselt oled, aga pildilt vaadates näed noore inimese moodi välja. Mul on siiralt kahju, et juba noorena nii kibestunud ja maailma peale kuri oled.
Võta puhkus, sõida reisile ja mõtle asjade üle järele. Puhanuna tagasi tulles oled võibolla võimeline ka peale Stenbocki maja propaganda millestki muust aru saama. Aru saama asjadest nii, nagu need tegelikult on!

Juku-Kalle, me ei ela Põhja-Koreas!

2010-08-09T12:09:00.001+03:00

Lugesin Eesti Ekspressi internetiväljaandest Juku-Kalle Raidi kommentaari Tõnu Trubetsky liitumisest Keskerakonnaga. Tegemist pole ainsa valulise reaktsiooniga tuntud muusiku Keskerakonda astumisele.

Muidugi pole asi selles, et Trubetsky on poliitikat aktiivne. Tema astumisest Roheliste ridadesse sellist numbrit ei tehtud. Ju siis ei peetud rohelisi omal ajal mingiks tõsiseks ohuks paremerakondadele, kuid Keskerakonda peetakse. Hiljem selgus, miks – Rohelised on ju parlamendis viimased kaks aastat aidanud püsti hoida praegust parempoolset valitsust. Oma vähesed hääled Riigikogus on maha müüdud nii mitu korda, kui see on üldse võimalik.

Kuid iga kord kui mõni Eesti ühiskonnas silmapaistev inimene astub Keskerakonda, tehakse sellest meedias number ja püütakse selle inimese nime määrida. Eks sellega püütakse hoiatada kõiki teisi – Keskerakonda astumine toob sekeldusi.

Kuid Keskerakonnaga liitutakse sellest hoolimata.

Meenutagem vaid mõnesid nimesid, kes on viimastel aastatel meie ridadesse tulnud – Ksenija Balta, Eduard Toman, Henrik Normann, Katrin Siska, Avo Keel, Irina Embrich, Diana Arno, Mikk Saar jne.

Demokraatlikule ühiskonnale on omane valikute paljusus ning igaühe õigus otsustada ise, millist maailmavaadet toetada. Kusjuures vanades demokraatlikes riikides pole poliitilised vastuolud vähem emotsionaalsed kui Eestis, ainult ühe vahega - respekteeritakse teiste õigust olla ja ka jääda sinust erinevatele seisukohtadele. Keskendutakse asja sisule, poliitilisele debatile, ratsionaalsete argumentidele.

Rootsi parempoolsed on vasakpoolsetega kindlasti väga erinevatel seisukohtadel. Kuid mõlemad on sajaprotsendiliselt üksmeelel ühes – et nii vasakul kui paremal asuvatel poliitikutel ja ka valijatel on võõrandamatu õigus oma seisukohtadele.

See ongi demokraatia võlu ja valu, et pidevates vaidlustes selgubki kuldne kesktee ning langetatavad otsused ei pruugi meeldida kõigile, eriti äärmusele, kuid on sellegi poolest kõige paremal võimalikul moel läbi kaalutud.

Riigikord, mida paistab ihaldavat Juku-Kalle Raid aga meenutab pigem Põhja-Koreas valitsevat korda, kus samm vasakule või paremale pealiinist tähendab vaat et riigireetmist.

Tuleb mõista, et parempoolsed ei tähenda veel riiki ja et valikuvõimaluste spekter on laiem kui Laar ja Ansip kahekesi.

Me peaksime kindlasti hoiduma nende inimeste häbimärgistamisest, kes liituvad ühe või teise erakonnaga siira sooviga midagi Eesti heaks ära teha. Keskerakond ei ole mitte kunagi sarnasel moel rünnanud neid, kes on aastate jooksul liitunud Reformierakonna või Isamaa- ja Res Publica Liiduga, selle eest, et nad on teinud poliitilise valiku paremerakondade kasuks.

Jah, me oleme hukka mõistnud kauplemist oma mõjuvõimu või häältega, aga need on kaks eri asja. Kui inimesel on ikka siiras veendumus, et tema vaateid esindab kõige enam just mõni paremerakond, siis muidugi liitugu nendega.

Toon näite. Pimedate Ööde Filmifestivali Tallinnas korraldab reformierakondlane Tiina Lokk. Tallinna juhib juba pikki aastaid Keskerakond. Festivali ja linna koostööle ei ole see mingit varju heitnud ning Tallinna on PÖFF-i toimumisele alati kõigiti kaasa aidanud.

Sarnaseid näiteid võib leida kümneid kui mitte sadu.

Kahjuks ei ole just parempoolsed tihti suutnud olla üle parteipoliitilistest huvidest.

Parempoolne valitsus on teinud kõik endast oleneva, et loopida kaikaid kodarasse kultuuripealinna projektile. On takistatud Tallinna euroraha taotlemisel. On sihilikult võetud vastu pealinna huve kahjustavaid otsuseid. On mitmel korral ka põhiseadust eirates sekkutud omavalitsuste asjadesse, rikkudes nende autonoomiat.

Näib, et meie parempoolsetele erakondadele ning nende poliitikutele, aga ka nende eestkõnelejatele, nagu Juku-Kalle Raid on endiselt loomulik vaadata kõigepealt inimese parteipiletit. Ilmselt see on taak nõukogude ajast, millest peab veel vabanema.

Olen hindade tõusu pärast mures

2010-07-28T16:27:00.002+03:00

Olen üsna kindel, et peale 1. jaanuari, mil võtame Eestis kasutusele euro, on inimestel rahaga käitlemisel palju segadust ja probleeme. Tegemist ei ole ju mitte üksnes rahatähtede nimemuutusega, vaid ka vääringud on hoopis teised. Täna on 100 krooni, peale 1. jaanuari veidi üle 6 euro. Täna saan leivapätsi 12 krooniga, mõne kuu pärast ca 80 sendi eest. Täna saad pensioni 5000 ühikut, varsti vaid ca 320 ühikut. Täna saad lastetoetust 300, uuel aastal 19. Kui palju tohin eurosid välja käia? Mis see varem, kroonides, maksis? Kas saan endale sama palju lubada? Kas ja kust pean kokku hoidma? jne jne. Ees ootab väga palju kalkuleerimist ja kaalumist.

Vaatasin ETV saadet Suveniir, kus Yleisradio korrespondent Ulla-Maija Määttänen rääkis, kuidas Soomes euro kasutuselevõtt segadust tekitas ja hindade tõusu kaasa tõi. Tema jutt tegi mind veelgi murelikumaks. Olen ka mina päris kindel, et euro tulekuga hinnad kahjuks tõusevad.
Mul on ka üks ettepanek, mis võiks olukorda lihtsustada ja teeks ka ettevõtetel hindade tõstmisel elu keerulisemaks. Alates selle aasta 1. juulist kuni järgmise aasta 30. juunini peavad kõik hinnad olema välja toodud nii kroonides kui eurodes, et inimesed harjuks. Kas ei võiks ja ei peaks terve 2011. aasta olema hinnad veel nii eurodes kui kroonides?! See teeks kõikvõimalikud arvestamised palju lihtsamaks ning nagu ütlesin, hindade põhjendamatu tõstmise keeruliseks. Mis arvate?

Aga ikkagi, kõige tähtsam ei ole küsimus, mis rahatähtedes inimene arveldab ja töötasu saab, vaid see, et tal üldse töökoht oleks ja ta töö eest töötasu saaks. Kui ei saa kroonides, ei saa ka eurodes ehk null eurot on null krooni ja vastupidi. Tööpuudus - see on jätkuvalt Eesti põhimure...

Mina ei usalda Ansipit mitte raasugi!

2010-07-22T16:34:00.003+03:00

Mina ja ma usun, et ka mitte ükski keskerakondlane ega ka mõne teise erakonna liige ega toetaja peale reformierakondlaste ja mõne IRLika, ei usalda peaminister Ansipit ega tema valitsust. Kusjuures ma pole 100% kindel, et Ansipi partei liikmedki teda usaldavad ehk vaid need, kes tema peaministriks olemisest otsest kasu saavad – raha, positsioone või muid hüvesid, mida ta lähikondlastele heldelt jagavat.

Kes saaks usaldada peaministrit, kelle süül on Eestis 150 000 töötut; tuhanded inimesed on Eestist lahkunud, et mujal eluga toime tulla, sest siin see neil praktiliselt võimatuks tehtud. Kes usaldaks peaministrit, kelle süül on omavalitsused raskemas olukorras kui kunagi varem. Kellele meeldiks peaminister, kelle süül iga viies inimene elab vaesuses ja kelle põhiküsimus on igapäevane toimetulek ja äraelamine. Kes usaldaks peaministrit, kes ei tahagi, et elu Eestis paremaks läheks, sest ta ei võta kuulda ühtegi kriisist väljatoovat ettepanekut ettevõtjatelt, ekspertidelt ega opositsioonilt.

Olen veendunud, et Ansipis pole pettunud üksnes need ca 22 tuhat inimest, kes tema poolt neli aastat tagasi hääle andsid vaid suurem osa Eesti rahvast.

Pilt on pärit: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/73DD01294C9300BFC225737600253668

Soovin Rahvaliidu uuele peasekretärile vastutustunnet!

2010-07-20T12:01:00.004+03:00

Lauri Vitsuti peasekretäriks valimene oli minu hinnangul Rahvaliidule, kes püüab vanad vankrid välja tuua ehk seista taaskord maainimese ja regionaalaregu eest, üsnagi ootamatu.

Avalikkus pole Lauri Vitsuti maamehelikku külge veel näinud. Oma tuntuse on vastne peasekretär pälvinud hoopis teises valdkonnas. Seega tuleb vastsel peasekretäril läbida muutumine ning endise tööga hüvasti jätta. Poliitikuna me Lauri Vitsutit ei tunne, kuid loodan, et Rahvaliidu uuel peasekretäril jätkub oskusi ja tahet, et end selles valdkonnas tõestada.

Peasekretärina seisab Vitsutil ees raske tööpõli, et taaskord oma sõdurid ritta seada ning ka valijate poolehoid võita. Erakond on teinud julge otsuse, võttes seisukoha jätkata iseseisva erakonnana. Rahvaliidul on tulevikku, kui uued juhid suudavad tajuda vastutust, mis nad on võtnud ning neil jätkub jõudu minna taaskord oma juurte juurde.

Keskerakonnal on olnud pikaaegne koostöö Rahvaliiduga ning loodan, et see sujub ka uue peasekretäriga.

Loodan, et vastvalitud peasekretär oskab hinnata Rahvaliidu panust ning kannab oma ametit erakonna vääriliselt. Ei tohi unustada, et erakond teenib rahva huve, mitte mõne tema liikme heaolu. Just sellise vea tegid Rahvaliidu endised noored juhid, kes isiklikke ambitsioone esile seades kaotasid nii rahva kui ka erakonna liikmete toetuse.

Soovin Rahvaliidu uuele peasekretärile õpihimu, vastutustunnet ning jõudu!
Tervituseks saadan Lauri Vitsutile kimbu rukkililli.

Ansip naudib majanduskriisi

2010-07-15T16:04:00.002+03:00

Täna valitsuse pressikonverentsil küsimustele vastates teatas peaminister Andrus Ansip, et ta ei hakka astmelist tulumaksu mitte kunagi toetama, esitagu Keskerakond seda või 15 korda.

Ansipi tänane avaldus näitab, et peaminister elab endiselt klappidega, naudib majanduskriisi ega otsigi sellest väljapääsu. Ta on justkui „sadomasohhist“ kes naudib, kuidas 150 000 inimesel pole tööd; kuidas iga viies inimene elab vaesuses; kuidas noored emad peavad üksi lapsi kasvatama, sest isad on Soomes või Inglismaal tööl jne.

Astmeline tulumaks on vastukaaluks edasistele kärbetele, mida Reform ja IRL suvekuumuses kindlasti välja hauvad. Samuti on see alternatiiviks riigivara odavmüügile, millega Ansipi valitsuse ministrid samuti usinasti tegelevad. Astmeline tulumaks on päästerõngas!

Kuid päris ausalt, mind ei huvita, kas astmeline tulumaks Ansipile meeldib või mitte, astmelist tulumaks on vaja Eesti inimestele, mitte põikpeast peaministrile! Ammu on ju selge, et see mis meeldib rahvale ei meeldi Ansipile ja see, mis meeldib Ansipile ei meeldi rahvale!

Olen valimisea langetamise poolt

2010-07-05T16:17:00.002+03:00

Sajand tagasi ei lubanud peaaegu ükski riik maailmas naisi valimisurnide juurde, pool sajandit tagasi kehtestasid Lõuna-Aafrika Vabariik ja mõned Ameerika Ühendriikide osariigid piirangud mustanahaliste valimisõigusele. Tänaseks oleme jõudnud arusaamale, et igal täiskasvanul peab olema õigus hääletada. Miks me aga siiani arvame, et 18-aastane on rohkem täiskasvanu kui 16-aastane?

Põhiline argument, mille esitavad valimisea langetamise vastased, on argument noorte ebaküpsusest ja kogemuste vähesusest. Meenutame siinkohal, et enamik 16-aastastest noortest on põhikooli juba lõpetanud ning nad on läbinud kodanikuõpetuse tunnid ja suuremal osal neist ka töökogemus olemas.

Üks demagoogilisemaid väiteid, mida mina olen kuulnud, kõlas 25. juuni Kuku raadio saates “Vastasseis” Tartu Ülikooli õppejõu Viljar Veebeli suust sellisena: 16-aastased noored ei ole nädalatki elus tööl käinud ega palka teeninud. Aga lehepoisid, jäätise- ja suveniiridemüüjad, maasika- ja kurgikorjajad, kõikvõimalikud abitööd erinevates tootmisettevõtetes, osalemine õpilasmalevas – kas need siis ei olegi tööd?

16-aastastel on juba tänasel päeval olemas mitmeid õigusi ja kohustusi, mille osas neid küpseks peetakse, näiteks algab alaealiste kriminaalvastutus 14. eluaastast, ajateenistus kohustus lasub meestel vanuses 16.-60. eluaastat. Vabadussõjas võitlemiseks nii noored kõlbasid, aga riigi asjades rahuajal kaasarääkimised on 16. aastased väheste kogemustega?

Veelgi enam, see 16-aastane vanematekodus elav noor astub kahe aasta pärast ellu ning see, millisesse, peab olema ka nende määrata. Valimisõiguse laiendamine 16-aastastele noortele paneks ka poliitikuid noorte huvisid rohkem arvesse võtma, mitte tegema näiteks koolireformi, mis noorte seisukohaga üldse ei arvesta ning jätab väga paljud tänased õpilased ilma haridusest oma kodukohas.

Jah, mitte kõiki 16-aastaseid ehk ei huvita ühiskonna elus toimuv, kui selliseid apaatseid inimesi leidub kõigis vanuserühmades. Mis veel räägib noorte kasuks, on asjaolu, et nad on üles kasvanud vabas kapitalistlikus riigis ja nad teavad, et igast kodanikust sõltub suurel määral see, kuidas meie riigil läheb, erinevalt nõukogude tingimustes kasvanud inimestest, kes siiani ei usu, et nende võimuses on kuidagi riigi poliitikat mõjutada. Kas me soovime kasvatada õpitud abitusega noori kodanikke? Kodanikke, kelle jaoks demokraatlikul ja totalitaarsel riigil nagu erinevusi polekski – vali või ära vali, huvidega ikka ei arvestata?

Ühtlasi leian, et valimisea langetamine oleks mõttekas ka integratsiooniga seotud eesmärke silmas pidades. Täitsa võimalik, et vene noored kasutaksid isegi aktiivsemalt võimalust valimistel osaleda.

Kindlasti on vale väita, et noortel puudub huvi poliitika vastu. Olgu tõestuseks või Keskerakonna Noortekogu, kuhu täna kuulub enam kui 5 000 aktiivset Eesti noort inimest, kes soovivad oma riigi tuleviku kujundamisel kaasa rääkida. Noortekogu liikmete arv on aastate jooksul pidevalt suurenenud ning noortekogu juhtide hulgast on tulnud mitmed tänased Keskerakonna juhtivpoliitikud, ministrid, riigikogu liikmed, omavalitsusjuhid.

Noortele valimisõiguse andmine annaks tänastele 16- ja 17-aastastele võimaluse juba kohe kaasa rääkida, millises riigis nad täisealiseks saavad ja täieõigusliku kodanikuna ellu astuvad.

Suure-Jaani ja Võhma peaksid ühinema?

2010-06-28T17:58:00.005+03:00

Üha enam arutlen, et mis oleks kui Suure-Jaani vald ja Võhma linn ühineksid? Mis see annaks, oleks see kasulik või kahjulik?

Kõigepealt, mind ajab kurjaks kui omavalitsuste ühinemise puhul räägitakse omavalitsuste suurusest või hakatakse kaardil piire ümber joonistama. Need kaks ei ole ju üldse põhiküsimused ja olulised. Haldusreformi juures on tähtsad omavalitsuse poolt teostatavad ülesanded ja nende ülesannete täitmiseks vajaminev tulubaas ehk vahendid ehk raha. Seega ei puuduta ma Suure-Jaani ja Võhma ühinemise puhul mitte sõnagagi valla suurust ega arutle, kust üks või teine piir peaks jooksma.

Olin mõned aastat tagasi ka Suure-Jaani, Olustvere ning Vastemõisa valla ja Suure-Jaani linna liitumise tuline pooldaja. Juba tollal selgus analüüsidest ja aruteludest, et ühiselt on võimalik omavalitsustele pandud ülesandeid otstarbekam ja odavam täita – sotsiaalhoolekanne, kultuur, kommunaalmajandus ning rääkimata hariduselu korraldamisest. Peamiselt see viimane, hariduselu korraldamine, on mind linna ja valla ühinemismõtetele viinudki, eriti veel peale „Lukase haridusreformi“.

On selge, et tulevikus tuleb langetada otsused gümnaasiumide edasiste käekäikude kohta sealhulgas ka Põhja-Viljandimaa gümnaasiumide osas. Lähiaastatel kooliminevate laste arv näitab, et kahte gümnaasiumi Põhja-Viljandimaal me õpilastega ei täida ja seepärast üleval pidada ei suuda. Seda pole mõtet ka vägisi laste hariduskvaliteedi arvelt raha raisates teha. Küsimus tuleks lahendada rahumeelselt ja koostöövaimus. Pean mõistlikuks, et ühinenud (Suure-Jaani ja Võhma) omavalitsuses oleks üks gümnaasium, viis põhikooli ning üks huvikool. Arvutused näitavad, et seesugune koolivõrgustik oleks optimaalne ning viis põhikooli „toidaks“ ühe gümnaasiumi kenasti õpilastega ära. Loomulikult tuleks läbi ja üle vaadata kogu koolitranspordi, pedagoogilise kaadri, õppesuundade ning toetuste valdkond, et need toetaks eelpool nimetatud koolivõrku.
Niisamuti oleks ühiselt võimalik optimeerida kultuuri ja sotsiaalvaldkonna tegemisi.

Ühinenud omavalitsustel oleks eelis Euroopa programmidest ja projektidest raha taotlemise osas, sest mida tugevam on partner rahastajatele, seda kindlam on positiivne otsus ja koostöö. Vähe tähtis ei ole ka asjaolu, et omafinantseerimise võimekus erinevatest fondidest raha taotlemisel oleks ju märksa suurem.

Ühinemisega kaasneks lisaväärtus ka valla juhtimisse – oskusteave, spetsialiseeritus ja miks mitte ka kulude vähenemine.

Need on vaid mõned vähesed põhjused, miks arvan, et Suure-Jaani ja Võhma ning miks mitte ka Kõo peaksid ühinema või vähemalt sellekohaseid kõnelusi alustama. Tugev Põhja-Viljandimaa omavalitsus suudaks rohkem. Tugev omavalitsus suudaks vastu seista ka Ansipi valitsuse omavalitsusi kägistavale poliitikale.

Mõelgem ja arutlegem!

E-erakonnast Delfile

2010-06-28T15:14:00.001+03:00

Täna tegi Delfi uudise "Toobal: loodan, et e-erakonnast ei saa paremerakondade puudlit" minu kommentaarist seoses e-erakonna loomisega. Kuna Delfile saadetud kommentaar oli märksa pikem ning välja oli jäetud oluline osa, siis avaldan selle täismahus siin.

Delfi küsimus:
Mida Teie arvete ärimees Mati Väärtnõu asutatavast uuest internetipõhisest parteist? Kas peate seda üldse tõsiseltvõetavavaks ettevõtmiseks?

Minu vastus:
Keskerakonnale on kõik liitlased võitluses parempopulismiga teretulnud.

Samas peab olema ettevaatlik, et hiljem ei tuleks välja, et algselt alternatiivi pakkunud jõust saab vaid praeguste paremerakondade puudel.

Res Publica võttis omal ajal peamiselt paremerakondade hääli, lubades uut poliitikat. Siis aga läks Reformierakonnaga valitsusse vana poliitikat jätkama. Tänaseks seda erakonda enam pole.

Tarandi edu on seletatav peamiselt sellega, et inimesed soovisid paremerakondade populistidele ja võimule tulnud parteibroileritele koha kätte näidata. Kuid Tarandit Eesti poliitikas pole.

Suur lootus oli ka Roheline erakond. Roheliste poolt hääletasid need, kes otsisid altenatiivi parempoolsele tarbimiskultusele. Aga nüüd peavad Rohelistele hääle andnud inimesed, pealt vaatama, kuidas nende hääletaga hoitakse veepeal parempoolset valitsust.

Parempoolsetele näidati koht kätte ka Ühtse Eesti etendusel Saku Suurhallis. Aga mis sellest nüüd edasi saab?

Mina väga loodan, et uue loodava e-erakonnaga samamoodi ei lähe. Usku peab olema.

Aaviksoo: õnn ei ole rahas, killud toovad õnne

2010-06-09T17:13:00.003+03:00

„Aaviksoo: õnn ei ole rahas, killud toovad õnne“ – just seesugune mõte valdas mind, kui täna vabadussambast mööda kõndisin. No on ikka õnnetu värk küll selle sambaga – nagu õnnetuse hunnik.

Ka mina käisin samba avamisel, üritus oli kena, rahvast palju ja sammas säras, olgugi, et juba enne selle avamist oli sambakarneval alanud, sest vaieldi nii kuju, pikkuse kui koha üle. Pean tunnistama, et see oli vist ka ainus kord, mil sammast „töötavana“ nägin. Kohe varsti pärast seda lakkas töötamast samba valgustus, erinevad detailid muutsid soovimatus suunas värvi, poldid logisesid, nüüd siis tagatipuks hakkas sammas otsast lagunema. Õhtuleht kirjutas, et esmaspäeval sai kaitseminister Aaviksoo (Keskerakonna Noortekogu nimetas Aaviksoo Samba-Jaaguks, väga tabav minu arvates) sms-i: "Vabadussambast kukkus klaastahvel alla, mupo valvab õnnetuskohta". Samal päeval pühendas leht ka oma juhtkirja just samba teemal pealkirjaga „See pole enam naljakas“. Täiesti nõus, aga minu arvates ei olnud see algusest peale naljakas, kui siis halenaljakas.

Kindlasti ei ole kogu selle samba jama juures tegemist asjade kokkulangemisega või algusest peale lihtsalt õnnetu projektiga või ebaõnnega. Tegemist on ikka selgelt oluliste möödalaskmistega ministeeriumi, ministri ja selle projekti juhtide poolt. Arutletud on selle üle, kas minister Aaviksoo peaks võtma poliitilise vastutuse ja tagasi astuma. Mis siin arutada on, muidugi peaks tagasi astuma ja mitte rääkima vigade parandamisest jne. Ta ei saa ju sellega hakkama, käkib asja veel hullemaks. Mees, kes laseb mitusada miljonit krooni riigi raha tuulde peab pildilt kaduma – ja veel arutatakse, kas ja miks ja millal?! Absurd!

Ja üleüldse soovitan ma riigivalitsusel pöörduda palvega Tallinna linnavalitsuse ja linnapea Edgar Savisaare poole palvega, et linn asja korraldamise enda peale võtaks. Siis saaks üks korralik vabadussammas valmis ka. Olen kindel! Tegi ju Savisaare linnavalitsus superkena Vabaduse väljaku, asi siis tal platsi serva korralik sammas püstitada oleks.

Reformierakonnal on vähe liikmeid, aga palju raha

2010-06-08T18:33:00.003+03:00

Reformierakond püüab viimased kaks nädalat suure meediakampaaniaga oma ridu täiendada. Raadios jooksevad reklaamid, teha on lastud spetsiaalne kodulehekülg, tänavatel on kallid värvilised plakatid.

Teades natukenegi reklaamide hindadest ja arvestades selle kampaania suurt mahtu arvan, et oravate „tule meiega“ kampaania maksumus on ca 3 miljonit krooni.

Täna tuli reformibüroost teade, et värbamiskampaania raames on erakonnaga liitunud 500 inimest. No teate, see on ikka läbikukkumine küll – ainult 500!
Teeme väikese arvutuse – jagame kampaania reklaamiks kulunud raha liikmeks astunutega ehk siis 3 000 000 : 500 = 6000 krooni iga uue liikme kohta.

Huvitav oli ka veel see, et samas uudises, kus räägiti värbamiskampaania käigus liitunud viiesajast uuest liikmest, loeti üles mõned Rahvaliidust ülejooksnud vallavanemad. Raske uskuda, et nimetatud vallajuhid raadioreklaami peale parteid vahetasid. Räägitakse hoopis, kuidas Laine Jänes, Urmas Klaas, Peep Aru, Rain Rosimannus jt ning ka Ansip isiklikult katuserahade eest vallavanemaid „ostmas“ käivad. Uskumatu, aga tõsi – ka kriisi ajal olla neil raha, mille eest omavalitsusjuhte parteisse „osta“! Loodan, et sellesama 6000 krooni eest polnud need vallajuhid nõus parteid vahetama...

Keskerakonnaga liitus ilma igasuguse kampaaniata 2009. aastal 1600 uut tegijat ning käesoleva aasta viie kuuga on erakonda astunud üle 600 inimese. Keskerakondlasi on juba üle 12 600. Keskerakond on suurim, vanim ja populaarseim erakond.

Erinevalt Reformierakonnast liitutakse Keskerakonnaga maailmavaatelistel kaalutlustel –Keskerakonnaga liitujad toetavad erakonna poliitikat ja tegemisi. Nad on meiega võitluses suure tööpuuduse vastu, peavad lugu meie sotsiaal- ja hariduspoliitikast jne. Nad soovivad Keskerakonda oma riiki juhtima. Tallinna juhtimisega saadakse edukalt hakkama ja see näitab, et edukalt saadaks hakkama ka riigi juhtimisega.

Ansipi ja Laari valitsus ajab eestlasi Eestist ära!

2010-05-26T12:13:00.003+03:00

12. mail esitas haridusminister Tõnis Lukas (IRL) Riigikogus üleskutse “Inimesed, lahkuge Tallinnast”. Umbes nädalapäevad varem oli rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) esinenud Riigikogu ees seisukohaga: “Kui Eesti ei kõlba, valige endale teine riik”. Majandusminister Juhan Parts (IRL) on samuti õhutanud eestimaalasi välismaal tööd otsima, kui Eestis tööd ei leia.

Kas tegemist pole ministrite lapsikute väljaütlemistega või valitsuse ametliku poliitikaga?

Täna avaldas Postimees uudise “Mullu suurenes Eestist lahkujate hulk” [http://www.postimees.ee/?id=267749]. See uudis käis läbi ka teistest meediakanalitest.

Ametliku statistika kohaselt rändas 2009. aastal Eestist välja 4647 inimest, mis on ligi 200 isiku võrra enam kui aasta varem. Eestist lahkub rohkem inimesi kui siia sisse rändab. Peamistelt rännati Soome, Venemaale, Rootsi, Suurbritanniasse ning Saksamaale.

Eile aga avaldas BNS uudise maksulaekumiste kohta, millest loeb muuhulgas välja, et 2008. aastal kasvasid ligi 300 miljoni krooni võrra välismaalt saadud tulud.

Eeldame, et ettevõtlustulu osakaal sellest on sama marginaalne kui ettevõtlustulu osakaal Eestis teenitud tuludest (ehk isegi väiksem). Arvestame keskmise tuluga ühe isiku kohta, mis tõenäoliselt on pigem suurem kui Eestis teenitud keskmine tulu.

Nii arvutades, võib maksuameti andmetest teha järelduse, et välismaalt ametlikku tulu saajate arv on mullu suurenenud vähemalt kolm korda enam kui ametlik väljarändestatistika.

Täppisteadus see ei ole, nagu Eesti riigi statistika ikka, on igal numbril küljes kümme “aga”...

Tuletame meelde hiljutist šokeerivat uudist tegeliku töötuse kohta, mis ametlikust tööturustatistikast erines tunduvalt. Kui ametlikult on Eestis umbes tööpuudus 15 protsenti, siis tegelik tööpuudus jääb pigem 20 protsendi kanti – vahe on üle 30%.

Väljarände puhul aga näeme, et ametliku statistika ja tegeliku olukorra vahe on pigem mitmekordne!

Seega on suur väljaränne Eestist veel üks fakt, mida valitsus kõigiti üritab varjata, nagu ka tegelikku tööpuuduse numbrit.

Isiklikult kahtlustan, et neid, kes möödunud aastal Eestist lahkusid, oli palju enam kui 200 või 600 inimest. Võtke lahti kasvõi Facebook ja vaadake kui paljude Eesti noorte asukohamaaks on hetkel märgitud Austraalia...

Mõistagi ei soovi valitsus suurt väljarännet ja suurt tööpuudust tunnistada, sest see käib rist vastu nende demagoogiale, mis räägib meile üha veendunumalt, et Eestil läheb aina paremini. Vassimine, valetamine ja numbrite ilustamine käib täie hooga.

Samal ajal tuuakse meile näiteks Kreeka. Olgu Kreekaga kuidas on, aga vähemalt ei näita Kreeka valitsus kreeklastele ust ja ei tee avaldusi stiilis “kui siin ei meeldi, minge siis ära”.

Kuni valitsus ei võta tööpuuduse osas sisuliselt midagi ette ja kuni Eesti inimestele pole Eestis tagatud vähimatki toimetulekut, seni jätkub ka Eestist lahkumine, mis pikas perspektiivis maksab meie majandusele väga valusalt kätte.

Kusjuures, märkimisväärne, et isegi ametlik statistika tunnistab, et lahkujate hulgas on palju just noori mehi. Noored mehed annavad tooni ka töötute hulgas. See statistika on veel üks kinnitus faktile, et töötukassas arvelt maha võetavad inimesed täiendavad pigem heitunute ridu kui leiavad tööd. Ja sellega pole mõtet vaielda – vaid tuleb tegutseda.

Tööpuuduse vastu tuleb jõuliselt võidelda

2010-05-13T19:41:00.002+03:00

12. mai Viljandimaa lehes Sakala ilmus minu arvamuslugu. Avaldan selle ka oma blogis.
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=261451

Ühiskonnas on pälvinud suurt tähelepanu Keskerakonna plakatid, mis heitsid Andrus Ansipile ja Mart Laarile ette ükskõiksust tööpuuduse vastu võitlemisel.

Hiljuti lõppenud Inglise parlamendivalimisi ilmestasid plakatid, millel opositsioon osutas jõuliselt võimuladviku vigadele. Inglise konservatiivide reklaamil oli kujutatud leiboristide juhti ja äsja tagasi astunud peaministrit Gordon Browni. Plakati tekstid rääkisid sellest, mida konservatiivid briti peaministrile ette heidavad: 80 000 vangi ennetähtaegselt vabastamine, rekordiline tööpuudus noorte seas, kihistumine ühiskonnas, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse suurendamine, miljardite väljavõtmine pensionisüsteemist.

Inglismaal olid need plakatid valimisvõitluse loomulik osa ning neis ei leitud midagi taunimisväärset. Erinevalt Eestist ei astunud sealsed jumalateenrid võimul oleva partei kaitseks välja ega tauninud opositsiooni tegevust.

Eesti paremerakonnad kinnitavad, et kiire majanduslangus ja sellega kaasnev suur tööpuudus on üleilmset majanduskriisist johtuv paratamatus ning sellest tulenevalt ei olnud valitsusel mingeid võimalusi kriisi vältida või pehmendada. Muidugi nad ütlevad seda, sest vastasel juhul võtaksid nad omaks osa süüd ja sellega koos ka osa vastutust!

Et poliitilist protsessi mustvalgeks muuta, on püütud Keskerakonnale külge kleepida vaid Ansipi-Laari paremerakondade süüdistamist. Seda aga ei ole Keskerakond teinud. Keskerakonna kampaania kriitikud esindavad mõtteviisi, mille kohaselt peab Eestil olema üks, ametlik, valitsuse sõnastatud ja võimude kinnitatud lähenemine kõigile Eesti probleemidele. Et valitsuse arvamus ongi Eesti asi ja kõik, kes ei nõustu sellega, on Eesti vastu. See on absurd!

Mitmesajal tuhandel Eesti inimesel pole vähimatki lootust lähimas tulevikus oma majanduslikku olukorda parandada ja vaesusest pääseda. Nende huve ei kaitse praegu keegi teine peale Keskerakonna. Selles, et Eestis ei ole tehtud õigeid otsuseid, otsustamisega on venitatud ja keskendutud on teisejärgulisele, süüdistame parempoolseid ka edaspidi ning me pole üksi. Sama on rääkinud näiteks paljud majandusteadlased, analüütikud ja ettevõtjad.

Küsimus on põhimõtteline. Kui võtame omaks, et kriisi põhjused on vaid välised, siis järelikult on kriisi ületamine soodsa väliskeskkonna äraootamise küsimus.

Selline lähenemine on täpselt sama rumal kui osutada näpuga ainult Andrus Ansipile, eeldades, et kõik muutub üleöö paremaks, kui saame välja vahetatud ühe inimese Eesti võimuaparaadis. Vaja on kogu valitsuse vahetust ja mõtteviisi muutust riigi juhtimises.

Rääkige parem Ansipi palgast!

2010-03-30T22:42:00.007+03:00

Savisaare palgast rääkimise asemel võiks rääkida hoopis Ansipi palgast. See on Tallinna linnapea palgast suurem, kuid ise küsimus on see, kes on oma palga välja teeninud ja kes ei ole.

Tallinn suutis eelmisel aastal väga operatiivselt reeageerida kiirelt kasvavale tööpuudusele. Sel ajal kui valitsus pole mingit kriisikava vastu võtmist isegi arutanud, on Tallinnal vastav plaan olemas. Eelmisel aastal alustatud töö on juba ka vilja kandnud, loodud on tuhandeid uusi töökohti, inimestele antakse reaalselt ja käegakatsutavat abi.

Ansip seevastu on veetnud oma päevi püüdes Eesti inimestele selgeks teha, et tegelikult on kõik riigis kõige paremas korras.

Inimesed seda ju ei usu! Alles hiljuti avaldas Reformierakonnale muidu lähedane Postimees uuringutulemused, millest selgub, et Eesti peaministriga on rahul vähem kui pool Eestis elavatest inimestest. Ansip ja Ligi, kes on tegelenud vaid kärpimisega, on oma ülbe hoiaku ja hoolimatu suhtumisega teeninud rahvalt vaid negatiivse hinnangu.

Tallinna linnapeaga aga ollakse Tallinnas selgelt rahul, mida näitavad ka viimaste kohalike valimiste tulemused.

EURO 11,6 - mitte kurss, vaid kulud kampaaniale

2010-03-24T13:33:00.002+02:00

Rahandusministeerium plaanib kulutada 11,6 miljonit krooni eurole üleminekut selgitava kampaania läbi viimiseks. Usun, et kellelegi ei jää arusaamatuks, et tegelikult soovitakse riigi rahakotist võtta raha Reformierakonna valimiskampaania korraldamiseks.

Mis sellele viitab?

Esiteks, mis kampaaniat Euro kohta üldse vaja on. Kas Eestis on inimesi, kes ei tea, mis euro on? Sellest räägitakse iga päev uudistes, usun, et sellise lihtsa asja nagu rahavahetus õpetamiseks ei pea kulutama üle kümne miljoni krooni maksumaksja raha.

Teiseks, miks korraldab kampaaniat Rahandusministeerium, miks mitte Eesti Pank? Kuigi mõlemaid organisatsiooni juhivad reformierakondlased, siis mõistagi on asja juhtimine poliitilise ministri kätte usaldada Reformierakonnale kindlama peale väljaminek. Eesti Pank peaks siiski korraldama vähemalt näiliselt objektiivse ja väärika kampaania.

Kolmandaks, kes hakkab kampaaniat korraldama? Nagu on juba selgunud sotsiaalministeeriumi kureeritud hangetel, arvan, et ka sel korral osutub konkursi võitjaks just mõni Reformierakonnaga seotud agentuur. Sellepärast asi ongi Reformierakonna ministeeriumi korraldada antud!

Usun, et kampaania tuleb kindlasti väga "erapooletu" - millegi pärast arvan ma, et kampaaniaga püütakse eurot rahvale müüa nagu pesupulbrit ning keegi ei kavatse rääkida sisulistel valusatel teemadel, nagu euroga tõenäoliselt kaasnevad hinnatõusud.

Kõikjal, kus eurole on üle mindud, on see kaasa toonud just esmatarbekaupade hindade ümardamise ülespoole.

Reformierakond armastab rääkida lasteaedadest. See on nende argument igas olukorras - mõelge kui palju lasteaedu saaks selle raha eest ehitada või korda teha. 11,6 miljoni krooni eest, mida soovitakse nüüd parteipropagandaks ära raisata, saaks poole miljoni krooniga toetada enam kui kahtkümmet Eesti lasteaeda! Selle eest saaks ehitada 3-4 uut lasteaeda!

Huvitav on see masuaegne säästupoliitika, kus kõik sotsiaalsed tagatised, pensionid, inimeste palgad ja toetused omavalitsustele saavad kirvest, kuid Ansipi võimul püsimise toetamiseks tehakse mida iganes. Ja tegijaks seesama Ligi, kes kõigilt teistelt nõuab ranget kokkuhoidu!

Kui esimese asjana mindi eelarvekärbetega just lasteaedade kallale, väites, et raha pole, siis selgub nüüd, et riigil on miljoneid kroone üle, mida kulutada valitsuserakonna valimiskampaania toetuseks.

Palusin Keskerakonna saadikuid Toompeal, et nad esitaksid täna rahandusminister Ligile arupärimise, kuidas ja mis otstarbel seda 11, 6 miljonit krooni ikkagi kasutatakse.

Valel on lühikesed jalad

2010-03-03T15:24:00.002+02:00

12. veebruaril k.a. avaldas Postimees Tuuli Kochi kirjutise, mille kohaselt Reformierakonna toetus avalikkuses pidi väga kõrge olema, Keskerakonnal see aga muudkui langevat. Reformierakonna peasekretär Kristen Michal põhjendas selles artiklis asjade niisugust seisu „Tallinnas valitseva kurva olukorraga“. Tema sõnade kohaselt: „enne valimisi hoiti kinni uudiseid, mis oleks väljendanud pealinna senist kehva juhtimist, kuid nüüd on need välja tulnud ning linnakodanikud peavad selle kinni maksma“.

Põnev oli teada saada, kui võimas on ikka Keskerakond. Lausa suudab kinni hoida avaliku õiguslikku ringhäälingu ning suurte lehtede – Postimehe, Päevalehe uudiseid nii, et linnakodanikud ei saagi tõtt teada! Kristen Michal peaks selgitama, kuidas Keskerakond selliseid asju teeb. Äkki on selles isegi midagi kriminaalset, millest prokuratuur suudaks leida kuriteo koosseisu?

Nali naljaks, aga mind hakkas huvitama, kui palju Kristen Michali ja Tuuli Kochi üllitises on siis tõtt. Mulle sattus kätte Turu-uuringute AS poolt Tallinnas läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus. Aluseks oli võetud Riigikogu valimiste elektoraat. Uuringu tulemustest selgus, et Riigikogu valimistel koguks Tallinnas veebruari kuu seisuga kõige rohkem hääli Keskerakond (23 %), teisel kohal on Reformierakond (14 %), kolmandal kohal IRL (11 %), neljandal kohal Sotsiaaldemokraatlik Erakond (5 %) ning viiendal kohal Eestimaa Rohelised (3 %). 1 % vastajatest valiks üksikkandidaadi ning Rahvaliidu toetus on Tallinnas pea olematu.

Päris armetus seisus need reformierakondlased, kelle edu meedias nii agaralt kuulutatakse. Saan aru, et Reformierakonna peasekretär püüab musta valgeks rääkida, aga miks ajaleht Postimees sellega nõustub, jääb mulle mõistatuseks.

IRL´i suurkogu umbusaldas Aaviksood ja Pomerantsi

2010-02-02T12:27:00.003+02:00

Uurisin ja puurisin veel Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu juhtorganite valimistulemusi, nimelt IRL´i ministrite kandideerimist ja saadud hääli.

Aseesimeheks kandideeris kolm ministrit – Aaviksoo, Lukas ja Parts. Erakonnakaaslaste toetuse said ministrid Parts (1248 häält) ja Lukas (594 häält). Aaviksoo valituks ei osutunud ja tema häälte hulka ei ole avalikustatud. Kui vähe neid siis oli?

Eestseisuse valimistel kandideerisid regionaalminister Siim Kiisler, põlluminister Helir-Valdor Seeder ja siseminister Marko Pomerants. Parteikaaslaste heakskiidu pälvisid vaid Kiisler ka Seeder. Pomerants jäi õnnetult erakonnasõprade toetuseta.

Seda võib käsitleda kui erakondlaste umbusaldust ministrite tööle.

Aaviksoo madal populaarsus erakonna sees on ilmselgelt seotud sambakarnevaliga, mis kruvib uusi tuure ega näe veel tõenäoliselt niipea lõppu. Ega kasuks pole tulnud ka masu ajal ministeeriumi ametnikele preemiate kirjutamine, IT Kolledži müügiskandaal ja Herman Simmi lugu.

Pomerantsiga on keerulisem. Temaga seoses ei meenu esialgu mitte midagi, millega minister hakkama oleks saanud, ei head ega halba. Siiski – päästeametnike ja politseinike palga ja tööaja kallale minek ajas ikka paljudel harja punaseks. Samuti päästedepoode ja konstaablijaoskondade sulgemine. Ja võibolla ei ole ka tema luuletused Res Publica poistebändile meelt mööda. Muud ei oskagi temast arvata.

Res Publica on tagasi

2010-02-01T12:35:00.004+02:00

Eile Tallinnas Nokia Kontserdimajas toimunud Isamaa ja Res Publica suurkogu tõi selguse erakonna sees võnklevates jõujoontes.

Õukonnameedia võimendas peamiselt Mart Laari tagasivalimist erakonna esimeheks, nimetades seda Laari võiduks. Kuidas tegelikult läks? Kes nüüd erakonda juhib? Kes tegelikult võitis? Kui on võitjad, on ka kaotajad. Kes kaotas?

Esimehe valimistulemusega ei olnud küsimust. Laar kandideeris ainsana, seega tema tagasivalimine oli ette teada ja ma ei saa aru, miks seda nii suureks uudiseks peetakse.

Erakonna aseesimeeste valimiste tulemus ja käik olid aga märksa põnevamad. Selle tulemused omavad palju suuremat uudisväärtust ja mõtteainet kui esimehe tagasivalimine. Aseesimeesteks kandideeris kuus erakondlast. Laari lähikonnast minister Lukas ja senine peasekretär Tsahkna, minister Partsi meeskonnast Riigikogu juht Ene Ergma ja Juhan Parts ise. Veel kandideerisid minister Aaviksoo ja minister Seeder. Valiti kolm aseesimeest – Parts, Ergma, Lukas (häälte saamise järjekorras, kusjuures Parts ja Ergma olid Lukasest peajagu üle). Selgelt näitas Juhan Partsi Res Publica äraostmatute seltskond siin jõudu ja võimu, mida tal Laariga võrreldes hulga rohkem oli.

Sama huvitav on ka eestseisuse valimiste tulemus. Erakonna eestseisusesse kuulub 20 liiget. Ja pange nüüd tähele – kahekümnest liikmest kaksteist ehk selge enamuse said endised respublikaanid. Parts võitis!

Vähem tähtis ei ole ka erakonna aukohtu valimistulemus. Aukohut peetakse ikka erakonna südametunnistuseks. Kellele kuulub IRLi südametunnistus? Respublikaanidele - üheksast aukohtu liikmest vaid kolm kuulub nn kampsunitele (vanadele Laari isamaalastele), seega suur enamus, kuus liiget, Res Publicale, Partsile.

Huvitavaks kujuneb kindlasti ka erakonna peasekretäri nimetamine. Põhikirja järgi peab esimees esitama eestseisusele peasekretäri kandidaadi, mille eestseisus omakorda erakonna volikogule kinnitamiseks esitab. Kas Partsi eestseisus kooskõlastab Laari valiku? Kahtlen. Usun, et ka erakonna tegevjuhiks nimetatakse lähiajal keegi Res Publica liikmepiletit taskus kandev tegelane.

Erinevatesse juhtorganitesse valituid analüüsides, nende varasemat kuulumist vaadates, saame öelda, kes olid IRLi suurkogu võitjad ja kaotajad.

Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab.
Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt.

Mõelgem sellele, et eile valitud IRLi juhtkond paneb kokku järgmise varakevade Riigikogu valimiste nimekirja, nimetab esinumbrid ja jagab võtmepositsioonid. Samuti on erakonna tüüri juures see juhtkond ka järgmise sügise presidendi valimiste ajal.

Eile Nokias toimunud IRLi suurkogul sai selgeks, et Res Publica on tagasi. Kas nad vahepeal õppinud ja targemaks saanud on, see on iseküsimus, eks seda lähitulevik näitab.

Reformierakond toidab meediat nagu näljast lindu külmal talvekuul

2010-01-27T13:31:00.002+02:00

Reformierakonnal ei ole jõudu, oskust ja tahtmist leida ja pakkuda lahendusi vaid tegelevad asendustegevustega. Täna teatasid reformistid, et nad toetavad järgmise aasta sügise presidendivalimistel Toomas Hendrik Ilvese jätkamist. Paar nädalat tagasi imeti igavusest välja idee viia kõik erinevad valimised ühele päevale.

Võib muidugi spekuleerida selle üle, miks oravad asusid kibekiiresti toetama Ilvest – ajal, mil Kadriorust tuleb järjest sagedamini kriitikanooli võimuliidu ja talle sõbraliku meedia suhtes, tuleb ju Ilvesele koht kätte näidata ja meelde tuletada, tänu kellele ta üldse oma ametisse sai.

Teine põhjus on, et samal ajal, kui Keskerakond otsib lahendusi drastilise tööpuuduse vähendamiseks, võitleb sõnavabaduse eest rahvusringhäälingus ja korraldab energiakonverentsi, tuleb Reformierakonna arvates tähelepanu neilt aktsioonidelt kõrvale juhtida ja meediat toita pehmete ja ohutute uudistega, mille otsa ajakirjanikud tormavad nagu talvised tihased peki kallale.

Reformierakond on valitsuses oldud 10 aastaga viinud tõusva riigi langustrendi ja ta peaks praegu tegelema riigi päästmise, inimestele lootuse andmise ja mitte kolmandajärguliste teemadega.

Jõulud jäävad jõuludeks!

2009-12-23T15:23:00.005+02:00

Alles oli kevad ja europarlamendi valimised. Alles oli sügis ja kohalikud valimised. Ja kohe-kohe on käes jõulud – hetk olla iseendaga, perega, lähedastega.

Jõulud on ikka ja alati ka kokkuvõtete tegemise aeg. Keskerakonnal on põhjust rõõmustada topelt – kui erakonna mõte oleks ainult valimistes, ainult häältekogumises, siis ei ole Keskerakonnale Eestis kellestki vastast. Seda esiteks.

Kuid erakond on ka sõprade ja mõttekaaslaste kooslus. Erakond hoiab vormis, pidevad debatid ja diskussioonid hoiavad erakondlaste ajud pidevas liikumises, pidevais otsinguis. Jõulude puhul soovin, et meie valimisteaegne töökas stress oleks tänaseks muundunud ainuüksi positiivseks stressiks. Soovin, et meie erakonnale nii õnnestunud aasta lõpeks ka meist igaühele õnnelikult ja rõõmsalt pere või sõprade ringis.

Tehes plaane 2010. aastaks, siis näen head võimalust nihutada meie erakonna kaughüpperekordit veelgi. Paadunud keskerakondlasena hoiavad mu meeli ärevil muidugi juba 2011. aasta märtsivalimised ja isegi 2011. aasta presidendivalimised. Kui 2009. aasta masujõuluvana võiks meile kõigile kinkida näiteks uue eesti toote hiti – Suva rahvussokid –, siis järgmise aasta jõuluvana võiks Keskerakonnale küll tuua kopsakamaid kinke . Näiteks tõelise võidu Riigikogu valimistel. Või mõne keskerakondlase maandumise Kadriorgu presidenditoolile.

Praegusesse hetkesse tagasi tulles tahan öelda, et kriisiajal ärme nutame taga seda, mida meil ei ole, vaid hoiame kinni sellest heast, mis meil on! Ja seda polegi nii vähe. Jõulud jäävad ju alati jõuludeks – aeg, mil tahame olla ise head, ja eeldame seda ka kõigilt teistelt.

Mõnusaid koduseid jõule kõigile! Kohtumiseni uuel aastal täis uusi lootusi.

Me ei toeta palkade vähendamist!

2009-12-09T15:07:00.003+02:00

Suure-Jaani vallavolikogu keskerakondlased ei toeta 2010. aasta Suure-Jaani valla eelarvet koostades palkade vähendamist.

Me ei toeta ei valla allasutuste töötajate ega ka vallavalitsuse ametnike palkade alandamist. Tean, et seda on valla eelarve-ja majanduskomisjonis arutatud, kuid meie sellega päri ei ole.

Ansipi valitsuse tegevuse tõttu on inimestel niigi keeruline toime tulla, sest tõstetud on käibemaksu ja aktsiise, mille tagajärjel pea kõik kaubad ja teenused on kallinenud. Me ei saa palku vähendades veelgi valla töötajate toimetulekut veelgi raskemaks muuta.

Anname endile aru, et on keerulised ajad, ka Suure-Jaani valla eelarvet tuleb kärpida, kuid püüame leida teisi lahendusi. Meie käed volikogus palkade alandamise poolt ei tõuse.

Suure-Jaani Vallavolikokku kuulub neli keskerakondlast.

Keskerakonnale edukas 2009. aasta

2009-12-09T12:52:00.000+02:00

9. detsembri Kesknädala juhtkirjas kirjutasin:

Lõppev aasta oli Keskerakonnale ja meie toetajatele ülimalt edukas. Mille järgi me seda mõõdame? Erakonna elujõu mõõdupuu on eelkõige valijate suurenev toetus.

Minu eelkäija, Keskerakonna esimene peasekretär, kes pidas oma ametis vastu tervelt 12 aastat, oli Küllo Arjakas. Tema on kunagi öelnud, et erakond on häältekogumismasin. Õige. Kindlasti on üheks hindamisaluseks erinevatel valimistel saadud hääled ehk valijate ja kaasamõtlejate toetus.

Lõppeval aastal olid Eestis kahed valimised - Euroopa Parlamendi valimised ja kohalike volikogude valimised. Keskerakond saavutas supertulemuse mõlemal rindel - nii Euroopas kui ka Eestis.

Võitsime eurovalimised, saades kuuest kohast ainsa erakonnana kaks ning kogudes üle saja tuhande valija toetuse. Kolmandast mandaadist jäi mäletatavasti puudu vaid mõni hääl ja tänu sellele läks Brüsselisse Eestit esindama sotsiaaldemokraat Ivari Padar. Olgu ta seal tubli! Keskerakonda aga esindavad Brüsselis kaks professionaalset naispoliitikut - Siiri Oviir ja Vilja Savisaar.

Keskerakond tegi iseendalegi üllatava tulemuse ka kohalikel valimistel. Meid usaldas üle 200 000 valija ning ligi 550 saadikut üle Eestimaa seisab nüüd Keskerakonna põhimõtete ja valijate huvide eest. Rekord! Mõelda vaid, peaaegu iga kolmas inimene, kes linnatänaval või külavahel vastu tuleb, on Keski toetaja. On ikka hea tunne küll!

Eriti hästi läks meil muidugi Tallinnas. Võib julgesti öelda, et meie poolt hääletas üksmeelne Tallinn! Ja me laiendasime oma kandepinda veelgi enam, sõlmides esimest korda Eesti uuema poliitika ajaloos koalitsioonilepingu maailmavaatelisel alusel - töötame nüüd Tallinnas koos sotsiaaldemokraatidega. Samuti tegime Eesti riigis sotsiaalselt arenenuma poliitika elluviimiseks ühinemisettepaneku Rahvaliidule, kes on otsimas endale uut identiteeti.

Seega pole Keskerakonnal ega meie pooldajatel mingit põhjust häbenemiseks. Käime pea püsti ning sisendame optimismi ja lootust ka oma valijatesse - vaatamata sellele, et nn valitsuspress jätkab meie erakonna mustamist, halvustades keskerakondlasi süstemaatiliselt. Õnneks see ei kanna vilja.

Küllap vähemalt osa edust määrab ka erakonna kasvamine. Meie liikmete arv tõuseb kiiresti! Sel aastal on Keskerakonnaga liitunud üle 1500 inimese. See tähendab, iga päev otsustab meiega liituda ligi kolm inimest. Ütleme ausalt, oleme konkurentsitult Eesti suurim ja kiireimini kasvav erakond. Ja meil on tundmata probleem, et noored ei tunne poliitika vastu huvi. Ühed meie noored töötavad paljudel poliitilistel ametikohtadel, teised alles õpivad ja teevad erakonnatöös oma esimesi samme. Julgen öelda, et Keskerakond on noori kõige julgemalt edutanud.

Tulemus on, et vaatamata meie erakonna 18 eluaastale saame ajas üha nooremaks. Keskerakonna liikmete keskmine vanus väheneb iga aastaga. Kõik erakonna liikmed on ühtmoodi väärikad, kuid neil, kes püüavad väita, et meie juurde tulevad üksnes eakad inimesed, ei ole õigus. Kui viis aastat tagasi oli keskerakondlaste keskmine vanus 54 aastat, siis nüüd on 50. Kas me pole noorima liikmeskonnaga Eesti partei!?

Lisaks valimistele valis Keskerakond laupäeval oma XII kongressil erakonnale uusi juhte. Lehenumbris, mida käes hoiad, on valimistulemused kajastatud. Erilist tähelepanu väärib, et uues 16-liikmelises juhatuses on seitse noorema põlvkonna esindajat. Kõva sõna!

Keskerakonna XII kongress läks korda! Ta jääb sellisena nii erakonna kui ka Eesti poliitika ajalukku. Suur tänu osalejatele, veel suurem tänu korraldajatele. Järgmisele, XIII kongressile koguneme juba peale järgmise Riigikogu ja presidendi valimist - 2011. aasta oktoobris, kui ühtlasi tähistame Keskerakonna 20. sünnipäeva.

Ja tänan kõiki neid, kes sel aastal erakonda toetanud, meile pöialt hoidnud ja meiega koostööd teinud.

Kuidas uuringutulemused valimistulemust mõjutada võivad?

2009-10-08T19:45:00.001+03:00

Viimase nädala aja jooksul on avaldatud erinevaid valimistulemust ennustavaid uuringutulemusi, mis kõik on näidanud Keskerakonna suurt edumaad paremerakondade Reformierakonna ja IRL-i ees. Sellest tulenevalt on arutletud selle üle, kas selliste uuringutulemuste avaldamine iseenesest mõjutab avalikku arvamust ja võib seega avaldada mõju ka valimistulemustele. Ning Delfi on välja tulnud üleskutsega mõtiskleda, kas uuringutulemuste avaldamine vahetult enne valimisi ei peaks üldse olema keelatud?

Teoreetiliselt võivad uuringutulemused mõjutada valimistulemusi küll. Kusjuures oluline pole mitte niivõrd nende otsene mõju. Valijaid ei uuri neid protsente sedavõrd tähelepanelikult nagu ajakirjanikud ja poliitikud. Avaldatud uuringutulemuste mõju avaldub pigem selles, kuidas meedia valimisi käsitleb ning milliseid otsuseid teevad uuringutulemuste mõjul poliitilised erakonnad ja kandidaadid. Uuringud kujundavad seega pigem fooni ja õhkkonda ning määravad ära, kuidas erinevatesse erakondadesse suhtutakse.

Seega võivad Keskerakonnale võitu ennustavad küsitlustulemused uinutada Keskerakonna toetajaid – võit paistab olevat juba käes, milleks siis enam valima minna. Teisalt aga võivad küsitlustulemused aktiviseerida paremerakondade valijaid, kes näevad, et seis on kriitiline ja mõistavad, et Keskerakonna ülekaalu murdmiseks on iga hääl äärmiselt oluline. Keskerakond kaotab hääli, paremerakonnad võidavad juurde. Sellele teevad praegu panuse paremerakonnad, hirmutades oma valijaid Keskerakonna suure võiduga.

Samas võib uuringtulemuste mõju olla ka täpselt vastupidine. On võimalik, et valijad, kes pole veel oma otsust teinud, teevad seda suuresti selle alusel, millise erakonna võiduvõimalusi peavad kõige suuremaks. Inimestele on omane kaasa minna võitjatega ning ignoreerida luusereid. See toob Keskerakonnale hoopis lisahääli. Samuti võivad uuringutulemused, mis näitavad Keskerakonna mäekõrgust edumaad, paremerakondade valijaid hoopis heidutada – milleks ikka hääletama minna, kui Keskerakond võidab ikkagi. Pole mõtet raisata aega võitlusele, mis on juba ette kaotatud.

Võimalik aga, et efektid tühistavad teineteist. Kui osa Keskerakonna valijaid otsustab keskpartei võitu ennustavate uuringutulemuste mõjul, et pole vaja valima minna, sest võit on niigi käes, siis viib see Keskerakonna kontolt hääli ära. Samas aga võivad samad uuringutulemused kallutada Keskerakonna poolt otsustama kahevahel olevaid valijaid ning see toob Keskerakonna kontole hääli juurde. Seega tühistab üks efekt teise ning uuringutulemuste mõju reaalsele valimistulemusele on hoopis null.

Samamoodi võivad uuringutulemused uinutada Keskerakonna valijaid, kuid samas heidutada ka osa paremerakondade valijaid, mille tulemusel väheneb häälte arv nii ühel kui teisel poolel. Väheneb valimisaktiivsus, kuid häälte osakaal ikkagi oluliselt ei muutu. Taas tühistab üks efekt teise.

Kokkuvõttes: uuringutulemuste avalikustamise mõju võib nii vähendada kui ka suurendada erakondadele antavat häälte arvu, seda, mis juhtub pole lõpuni võimalik ei ette ennustada ega ka tagantjärele tuvastada.

Ning veel üks asi. Alati tuleb arvestada ka reaalsete numbritega, mis protsentide taga on. Kui olukorda lihtsustada, saab tuua järgmise näite: Ütleme, et sajast valijast 30 toetab Keskerakonda ja 20 paremerakondi, 10 on kahevahel ja 50 ei tule kindlasti valima. Järelikult on kaalud väga ebavõrdsed. Keskerakonna tulemuse ületamiseks on vaja paremerakondadel veenda enda poolt hääletama kõik 10 kõhklejat ja samas kuidagi teha osadele Keskerakonna valijatele selgeks, et neil ei maksa üldse valima tulla. Nad peavad tulemust muutma enam kui 10 protsendipunkti võrra ja seda vähem kui kahe nädalaga. Siis on neil lootust saada enam hääli kui Keskerakonnal.

Meeleavaldajate naeruvääristamine näitab rumalust!

2009-09-25T23:52:00.004+03:00

Järgmine minu lugu on kirjutatud Delfi neljapäevase juhtkirja vastuseks. Paraku Delfi keeldus selle avaldamisest.

Veel enne kui Keskerakonna meeleavaldus jõudis alata, püüti seda mõningate meediakanalite poolt diskrediteerida. Usinalt levitati kuulujutte nagu oleks Keskerakond oma toetajaid meelitanud meeleavaldusele osalema pettusega. Loomulikult on see vale. Kuid hoolimata sellest, et lükkasime sellised väited kohe ümber – levitatakse neid siiani.

Tõelise pettumuse valmistas Delfi juhtkiri. Delfi ise on püüdnud end esitleda kui sõnavabaduse ja demokraatia kõrgete väärtuste hoidjana – lubades inimestel end kasvõi varjunimede taha peites kellegi poolt tsenseerimata välja elada, sõimata, räusata. Delfit hüütakse rahva suus peldikuseinaks, ka Riigikohus on olnud sunnitud sekkuma, et Delfit korrale kutsuda.

Nüüd aga võtab Delfi oma juhtkirjas sõna just demokraatia ning Eesti Vabariigi Põhiseaduse ühe nurgakivi – avalike koosolekute pidamise õiguse vastu. Kusjuures – Delfile nii omaselt – juhtkirjal pole autorit. Kes peidab end anonüümsuse kattevarju ja lubab end mõnitada Keskerakonna kõigiti avalikku ja läbipaistvat üritust, jääb saladuseks.

Too argpüks nimetab meeleavaldust Keskerakonna valimisteeelseks poliitiliseks show’ks ja “simmaniks”.

Ei tea küll, kuhu oleme jõudnud, kui meedia lubab enesele demokraatlikul meeleavaldusel osalenute naeruvääristamist. Need enam kui 3000 Toompeale vabatahtlikult kogunenud rahumeelset meeleavaldajat seisid täna mitte ainult enda, vaid kõigi nende eestimaalaste eest, keda kriis puudutab. Nad tulid, sest neile läheb nende riigis toimuv korda.

Sellest meeleavaldusest võttis täiesti vabatahtlikult osa rohkem kui 3000 inimest. Tegemist oli suurima meeleavaldusega, mis Eestis üle pika aja toimus. Meeleavaldusel osalenud tuhanded inimesed esindavad omakorda kümneid kui mitte sadu tuhandeid rahulolematuid Eesti ühiskonnas. Need inimesed väärivad erapooletut ära kuulamist. Kuid Delfi hoopis hurjutab neid.

Delfis kirjutatakse: „Eesti rahvas viibis sellel ajal hoopis mujal. Tegi tööd või otsis seda aktiivselt. Ühesõnaga, tuli toime, nagu on ka rasketel aegadel harjunud tegema.“

Sellega antakse märku, et oma õiguste kaitseks avalikult välja astumine pole Eesti ühiskonnas sobilik. Kannatage vaikselt! - manitsetakse lugejaid. Ärge esinege! Istuge kodus. Laske oma riik laiali tassida, maha parseldada ja ära erastada. Laske kinni panna koolimajad, bussiliinid sulgeda, maapoed ja postkontorid sulgeda. Ärge nurisege kui riik müüb Teie vara odavmüügina eelarveaukude katteks. Kui Teie pensione vähendatakse, siis olge tänulik, et riik Teile kui sangpommile üldse midagi maksab.

Kahjuks ei ole peale tänast meeleavaldust, kus viibis tuhandeid inimesi, mõtet seda juttu enam rääkida. Inimesed on liikvele läinud. Meelaavaldajate naeruvääristamine näitab nüüd vaid autorite rumalust. Ja õige kah, et kogu üritust seostatakse valimistega. Just 18. oktoobril on rahval kui kõrgeima võimu kandjal võimalus näidata oma suhtumist. Kardan, et neile erakondadele, kelle toetamiseks, upitamiseks ja kaitsmiseks Delfi iga päev vaeva näeb, saab see olema üks kurb päev.

Keskerakonna pidu

2009-09-09T20:41:00.009+03:00

Möödunud laupäeval toimus Rahvusraamatukogus Keskerakonna valimiskonverents. Kuna olen noor, siis võin endale slängi ja vabamat kõnepruuki lubada - šeff, cool & megalahe üritus oli. Kahju, kui Sind kohal polnud. Kliki alloleval banneril ja vaata, millest ilma jäid!

2009-09-05T16:15:00.004+03:00

Riputan blogisse oma tänase kõne Keskerakonna valimiskonverentsilt

Lugupeetud erakonna esimees, head erakonna-ja mõttekaaslased!

Keskerakond tuleb nendel valimistel oma nimekirjaga välja enam kui 200-s omavalitsuses üle Eesti. Seda on enam, kui ükski erakond eales on suutnud. Mitmetes maakondades kandideerime erakonna nimekirjaga kõigis linnades ja valdades. See tähendab, et paljudes maakondades on igas omavalitsuses inimestel võimalus anda oma hääl Keskerakonnale.

Euroopa Parlamendi valimised näitasid, et meie erakonnal on palju toetajaid kõikjal Eestis. Meid toetatakse pealinnas, suurtes maakonnakeskustes, kõigis linnades ja valdades ning ka väiksemates asulates ja külades.

Keskerakonna nimekirjades kandideerib kohalikel valimistel kokku ligi 3000 kandidaati ja ainuüksi Tallinnas läheb valimistulle 300 kandideerijat. Ka niivõrd suur kandidaatide arv on rekordiline.

Otsustasime seekord teadlikult pikkade nimekirjade kasuks, kuna kohalikel valimistel ei ole piiranguid kandidaatide arvule ja meie nimekirjades soovisid kandideerida tuhanded inimesed. Valimistel kandideerimine on esimene suurem samm poliitikuks saamisel ja Keskerakond annab kõigile oma liikmetele ja toetajatele võimaluse ennast proovile panna. Valimistel saadud hääled on poliitiku valuuta, mis näitab, kas tema seisukohad ja senine tegevus leiavad toetust või mitte.
Keskerakonna kandidaatide nimekiri ei ole aga mitte ainult kõige pikem, vaid konkurentsitult kõige tugevam, sest oleme Eesti vanim, suurim ja populaarseim erakond. Meie nimekirjades kandideerib kõige rohkem noori, kõige rohkem naisi, kõige rohkem uusi tegijaid ja ka kõige rohkem kogenud poliitikuid. Keskerakonna nimekirjas kandideerib kümneid praeguseid ja endiseid riigikogulasi ning ministreid, mitukümmend omavalitsusjuhti üle Eesti ning sadu volikogu liikmeid.

Lisaks teada ja tuntud poliitikutele, kandideerib Keskerakonna nimekirjas palju muudes valdkondades edu saavutanud inimesi, kellest valdav enamus lööb kindlasti läbi ka poliitikas. Meie nimekirjades on kõige rohkem tublisid sportlasi, kultuuritegelasi, lauljaid, õppejõude, ärimehi, majandusteadlasi ja kõigi teiste erialade esindajaid.

Viimasel ajal võime märgata noorte aktiivsuse ja üldise osaluse tõusu.
Aktiivse osaluse puhul teevad ja pakuvad noored ise otsuseid, lisaks osaletakse ühiskonna poolt pakutavates tegevustes. Eesti noored saavad otsuste mõjutamises kaasa lüüa läbi tegutsemise kohalikes noortevolikogudes, noortekogudes, erinevates nõukodades, õpilas- ja üliõpilasesindustes ja mujal. Noored on hakanud julgemalt korraldama kampaaniaid ja pikette, esitama küsimusi, korraldama üritusi ja avaldama muul moel avalikult arvamust. Noored siiralt usuvad, et nende antud hääled mõjutavad otsuseid.

Müüt, et Eestis valitseb poliitiliste eelistuste plaanis põlvkondade konflikt ja vastandumine, ei vasta enam tõele. Kui veel mõned aastad tagasi oli lõhe eelkõige nooremate ja vanemaealiste valijate vahel, kusjuures noored arvati olevat selgelt parem- ja vanemad valijad vasakpoolsete vaadetega. Tänaseks on ka noorte jaoks saanud olulisimaks küsimuseks igapäevane toimetulek ja kindlustatus.

Täna on sunnitud üle 50% üliõpilastest õppima tasulistel kohtadel, mis tänases kriisiolukorras käib paljudele noortele üle jõu. Üha kasvava tööpuuduse tõttu ja situatsioonis, kus valitsus ei ole asunud aktiivselt tegelema töökohtade loomisega ega ka ettevõtete toetamisega töökohtade säilitamiseks, on hakanud noorte optimism tuleviku osas vähenema. Eelmainitud fakt on pannud noori otsima uusi ühiskonna protsessides kaasa rääkimise võimalusi ja hoolikalt valima, kelle poolt anda hääl. Valimisi nähakse protesti ja meelsuse väljendamise vahendina. Selle taustal on Keskerakonna Noortekogu kasvanud üle 5000 liikmeliseks ja meie ridadesse lisandub iga päevaga uusi, aktiivseid noori. Noored eelistavad poliitikas pigem pikamaajooksjaid ehk neid poliitilisi jõude, kes pakuvad lisaks lühiajalistele lahendustele ka stabiilsust ja kaugemale vaatavaid lahendusi. Lähenevatel valimistel osaleb Tallinnas meie nimekirjades ligi 100 noort ning lisaks suur hulk noori tegijaid üle kogu Eesti. See on selge märk, et noored on teinud oma valiku ja usaldavad meid! Keda siis veel!

Poliitilised oponendid on püüdnud meid kritiseerida selle eest, et Keskerakonna nimekirjades kandideerivad kohalikel valimistel ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi liikmed. Mina ei näe selles mitte midagi halba. Vastupidi. Koduerakonna toel kõrgetele kohtadele jõudnud tipp-poliitikud peavad andma oma panuse erakonna heale valimistulemusele kõigil valimistel, sealhulgas kohalikel valimistel.

Valimistel osalemine ja oma erakonna toetamine on nende põhiseaduslik õigus ja moraalne kohustus. Mina näen Keskerakonna poliitiliste konkurentide kriitika taga ennekõike hirmu, et meie tublid riigikogulased ja eurosaadikud vähendavad vastaserakondade valimistulemusi ning suurendavad Keskerakonna häältesaaki. Teistel erakondadel on pink lühike ja seepärast see hädakisa! Samamoodi rünnati ägedalt erakonna esimehe kandideerimist Euroopa Parlamendi valimistel. Valimistulemus aga näitas, et see konkurentide kisa ei andnud loodetud tulemust ning Keskerakond võitis kõiki – nii erakondi kui üksikkandidaate. Täpselt samamoodi ei anna vastaserakondade sisutühjad ja põhjendamatud rünnakud mingit tulemust ka seekord.
Tooksin välja ühe suure erinevuse meie ning valitsuserakondade vahel.

Keskerakond erinevalt paljudest teistest, ei peida erakonna kandidaate valimisliitudesse, ega sunni enda liikmeid oma parteilist kuuluvust varjama. Meie tuleme julgelt välja oma nime all, sest Keskerakonnal ei ole mitte midagi häbeneda. Oma poliitilist tegevust ja nime häbenevad ning peavadki häbenema parempoolsed valitsuserakonnad, kelle toetus rahva silmis üha kiiremini kahaneb.

Keskerakond seevastu läheb valimistele vastu tugevamana kui iial varem!
2005. aastal pani Keskerakond üle Eesti välja 168 valimisnimekirja.
Meie meeskonnas kandideeris ligi 2400 kandidaati, kes kokku kogusid
126 449 häält, sealhulgas Tallinnas 56 143 häält.

Nendel valimistel paneme välja üle 200 nimekirja ning kandideerimas on ligi 3000 kandidaati. Kusjuures ainuüksi Tallinnas 300 kandideerijat.
Keskerakond läheb valimistele vastu tugevamana kui iial varem.

Keskerakond – kes siis veel!

Edu meile!

Suure-Jaanile

2009-09-02T22:51:00.006+03:00

Neli aastat on möödas. Täis on saamas neli aastat ühist Suure-Jaani valda. Minu koduvalda. Ligi neli aastat tagasi toimusid viimased kohalikud valimised. Uute valimisteni jääb veel mõni nädal ning tagasivaatamiseks ja uute sihtide seadmiseks on aeg vägagi küps.
Keskerakonna lehe “Suure-Jaani Sõnumid” aprillikuu numbris tõdes vallavanem Maie Käba, et ühinemine Suure-Jaani suurvallaks oli õige otsus. Nii arvan ka mina ja arvab Keskerakond.

Ühinemise eel oli hirme ja kartusi, mis oli täiesti loomulik, sest pea alati on hirmu millegi uue ja tundmatu ees. Oli ju meile kõigile lõpuni teadmata, mida ühinemine endaga toob ja kuidas asjad edasi hakkavad minema. Oli suur lootus, et läheb vaid paremaks, ja paistab, et see aitaski. Kindlasti ei ole ka suurvallas kõik roosiline, on omad raskused ja mured, kuid olen kindel, et tänases majanduskriisi olukorras on meile oluliseks abiks, et oleme suhteliselt suur omavalitsus. Vaadates väikeseid omavalitsusi, kes täna palju suuremas mures, tänan kõiki neid volikogude liikmeid, kes 2005. aastal ühinemise poolt käe tõstsid.

Ligi kaks aastat olen igapäevasest Suure-Jaani elust veidi eemal olnud. Tallinnas, erakonna peasekretäri ametit pidamas. See ei tähenda aga, et ma kodukandi tegemistega kursis poleks. Veedan peaaegu kõik oma nädalavahetused ja vabad päevad kodulinnas. Siin on endiselt palju sõpru ja tuttavaid, kes vallaeluga ja selle inimeste tegudega kursis hoiavad. Samuti on siiani hea klapp vallavanem Maie Käbaga, kellega tihtipeale mõtteid vahetame. Leian, et Maie on valla juhtimisega suurepäraselt hakkama saanud. Ta on suutnud panna kogu valla - iga elaniku, iga küla, iga ametniku ühiselt mõtlema ja tegutsema.

Kandideerin nendel valimistel Suure-Jaani vallas. Olen varasemalt kahel korral kohalikel valimistel kandideerinud – 2002. aastal Suure-Jaani linnavolikokku ja 2005. aastal ühisesse vallavolikokku. Mõlemal korral olete teie, lugupeetud valijad, mind usaldanud niivõrd, et olen olnud nii linna- kui ka vallavolikogu liige. Olin üle aasta linnavolikogu esimees ja ligi kaks aastat, enne Keskerakonna peasekretäriks nimetamist, valla kultuurinõunik. Seega omavalitsusliku töö kogemust on mitu aastat. Miks mitte tulla uuesti valla tegemistes kaasa rääkima? Suure-Jaani keskerakondlased on otsustanud, et mina olen vallavanema ja Maie Käba volikogu esimehe kandidaat.

Keskerakonnal on Suure-Jaani vallas suur ja tugev organisatsioon suuresti tänu Uno Varese tegevusele. Tuleme valimistele läbi aegade pikima ja tugevaima nimekirjaga ning teie usaldusele lootes ootame head tulemust.

Loodan Sinu peale, suurejaanilane!

Reformierakonna valimiskampaania räägib oravate energiakriisist!

2009-08-18T23:29:00.005+03:00

Sel nädalal alustas Reformierakond oma kohalike valimiste välikampaaniat.
Nii kehva ja arusaamatut loosungit ei oleks isegi Ansipi parteilt oodanud. Nimelt on nende kampaania lausa koomiline ning ilmselt saavad vaid Reformierakonna hallid kardinalid ise aru, mida õieti loosungiga „Värske energia“ öelda on tahetud. Minu arvates meenutab see rohkem mõne mahepõllundusega tegeleva ettevõtte kapsa, kurgi või marjamahla reklaami, kui tõsiseltvõetava parlamendi erakonna valimiskampaaniat.

Minu esimene mõte neid plakatikesi silmates on lihtne – Reformierakond on süvenevas ideede kriisis - ENERGIAKRIISIS ning seda kohe päris mitmes mõttes:

Esiteks – Reformierakonnal on sisemine energiakriis.
Mille muuga seletada tõsiasja, et nende kandidaat Tallinna linnapeaks on parteisõdur Keit Pentus, kes sobiks oma seniste kogemuste ja väljaütlemiste poolest pigem Reformierakonna Noortekogu Tallinna rakukest juhtima. Ka suur osa oravapartei seniseid toetajaid on imestunud, sest kuidas on võimalik, et peaministripartei parim kandidaat Eesti pealinna juhiks on Pentus?. Ainuke loogiline seletus, mida mina oskan välja pakkuda, on lihtne tõdemus, et Reformierakonna pink on veelgi lühem, kui seni tundus ja seetõttu ei suudetudki ühtegi tõsiselvõetavat kandidaati esitada. Kas siis tema on tõesti Reformi parim poeg? Tuleb nii välja.

Teiseks – Reformierakonnal on ideoloogiline energiakriis.
Seni valimistel alati säravate ja pilkupüüdvate valimisplakatite ning –loosungitega esinenud Reformierakond, tuli seekord välja halenaljaka ning mittemidagi ütleva sõnapaariga „värske energia“. Huvitav oleks teada, mismõttes toob Reformierakond Eesti poliitikasse värsket energiat ja milles see nende kampaaniameistrite meelest väljenduda võiks. Reformierakond pole mingi „uus ja parem“ alternatiiv senistele parteidele ja võimule, vaid Eestit juba aastaid ebaõnnestunult juhtinud peaministrierakond, mille reiting üha kiiremini langeb.

Kolmandaks – Ansipi valitsus on sügavas energiakriisis.
Ilmselt ei tee ma kellelegi liiga, kui väidan, et Eestit valitseb läbi ajaloo kõige nõrgem peaminister ning kõige saamatum valitsus. Eesti on sügavas majanduskriisis ja töötute arv kasvab pidevalt, kuid valitsusel puudub igasugune soov ja energia inimesi aidata ning mingeid toimivaid lahendusi välja töötada. Kiire majanduslangus on jätkuv. Välja pole pakutud mitte ühtegi ideed, mis olukorda leevendaks või päästaks. Elul Eestis lastakse minna omasoodu ja viimasel ajal põgenevad rahva muredest tüdinud ministrid üha tihedamini oma kohustuste eest hoopis puhkusereisidele (loe minu eelmist postitust).

Reformierakonna valimiskampaania juurde tagasi tulles, juhiksin tähelepanu veel tõsiasjale, et oravapartei ei taha kohe kuidagi oma vigadest õppida ega valimistulemustest ning arvamusuuringutest mingeid järeldusi teha. Reformierakonna loosung „Euroopa tasemel tegijad!“ oli ju suurim naljanumber juunivalimistel. Kui enne Reformierakonna jaoks täieliku läbikukkumisega lõppenud europarlamendi valimisi korrutas erakonna esinumber Kristiina Ojuland pidevalt, et Reformierakond saab kolm!!! kohta Euroopa Parlamenti (ja lõpuks saadi vaid üks), siis seekord on suurushullustus tabanud Keit Pentust, kes näib siiralt uskuvat, et Reformierakonna tagatoas sepitsetav „Tallinna vallutamise plaan“ teeb just temast linnapea. Tegelikkuses on siililegi selge, et see soovunelm tal Tallinna elanike õnneks ei täitu ja peale valimisi tuleb Reformierakonnal taaskord asuda otsima igasuguseid totraid vabandusi, miks „Tallinna vallutamine“ haledalt läbi kukkus. Seetõttu soovitan soojalt Pentuse ja Rosimannuse gängil Maa peale tagasi tulla ning mitte püüda üle oma varju hüpata.

Loosungit „Värkse energia“ kasutaksin ma hoopis mõistlikumalt. Pakun välja ühe võimaliku variandi:

„Värsked õunad, värsked kurgid, värsked tomatid, värske kapsas, porgand, piim, mahl jne ...

Tule keskerakondliku Tallinna poolt taasavatud Nõmme turule värsket energiat maitsma ja kaasa ostma!“

Kas ei kõla loogilisemalt? Minul tekib küll soov ennemini Nõmme turule puu- ja juurvilju ostma minna, kui valimistel Reformierakonna poolt hääletada!

Ansip saadeti sundpuhkusele, ülejäänud valitsus looderdab niisama!

2009-08-10T14:52:00.003+03:00

Mitmed sisepoliitikaga kursis olevad inimesed on täheldanud, et Reformierakonna kulissides on välja töötatud omamoodi taktika erakonna reitingu päästmiseks. Nimelt lastakse peaminister Andrus Ansipit viimasel ajal võimalikult vähe avalikkuse ette ja kui vähegi võimalik, välditakse üldse talle sõna andmist. Kõrvale- ja eemalehoidmist nimetakse „peaministri puhkuseks“.

Selle veidra PR-strateegia tagamaadest pole just kuigi keeruline aru saada. Nimelt oleme me kõik kuulnud-näinud, kuidas Reformierakonna pressitöötajate armee meeleheitlikult Andrus-lapsesuu-Ansipi üha tragikoomilisemaid väljaütlemisi siluda püüab. Ilmselt on selleks lausa eraldi suhtekorraldaja palgatud, sest muu töö kõrvalt Eesti ajaloo kõige ebakompetentsema peaministri lapsehoidjaks olemine, käiks ka parimatele meediaekspertidele üle jõu.

Nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et Reformierakonna juhtfiguurid on Ansipi osas alla andnud ja minnakse kergema vastupanu teed – Andrusele esinemislava lihtsalt ei anta ning saadetakse sundpuhkusele.
Olles paar nädalat peesitanud ja puhkusel viibinud, tuli peaminister Ansip nädalaks tööle, tegi paar rumalat pressisõnumit ja selle peale saatsid omad ta taas puhkusele. Peaministri kodulehe andmetel ka sel nädalal Ansip jälle puhkab. Kui kaua tal pärast käimasolevat pausi lastakse ametis olla ei oska öelda, usun, et mitte kaua ning Andrus Ansip saadetakse Pentus-Rosimannuse seltskonna poolt Türki või mõnesse muusse kaunisse kohta mõnusalt aega veetma.
Puhkamisest rääkides tuleb teha tegelikult etteheide tervele Laari-Ansipi vähemusvalitsusele. Majanduskriis ja tööpuudus aina süvenevad ning mida teeb valitsus? Puhkab! Kuuleme ju pea iga päev meediast jälle mõnda uudist selle kohta, kuidas üks või teine minister taaskord puhkusele läks.

Ärge nüüd saage minust valesti aru. Mul ei ole kunagi midagi selle vastu, kui mõni tubli töötaja auga väljateenitud puhkusele läheb, kuid puhkust väärivad need, kes tööd on teinud ja oma asjadega hakkama saavad. Aga kui mitu Ansipi valitsuse ministrit on oma tööga hästi hakkama saanud? Kardan, et see number on kindlasti väiksem, kui Eesti ajaloo raskeima majanduskriisi ajal palmipuude all peesitavate ministrite arv...

Läti tee Eesti poliitikas

2009-07-24T12:33:00.003+03:00

Panen siia tänases Õhtulehes oleva minu arvamusloo.
http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=338992

Eesti meedia on palju rääkinud Läti majandusest ja raiunud kui rauda, et Eestil olevat teine tee. Samas on meil peaaegu kajastamata jäetud Läti poliitikas samaaegsete euro- ja kohalike valimistega ilmnenud tektooniline nihe. Meie parempoolseid poliittehnolooge on vaigistanud hirm, et majandusest veelgi enam ähvardab Eestit Läti tee poliitikas.

Riia linnavolikogu valimised võitis ülekaalukalt vasaktsentristlik venekeelsete valimisliit Kooskõla Keskus, kelle liider Nil(s) Ushakov(s) kinnitatakse neil päevil Läti pealinna linnapeaks. Euroopa Parlamendi valimistel tuli sama ühendus teiseks ja saatis Brüsselisse kunagise Läti esikommunisti Alfred Rubiksi, kes muide oli Riia täitevkomitee esimees 1984–1990 ning kellel praegu, nutke või naerge, on oma kodumaal keelatud asuda poliitilistele kohtadele. Ja nii ta esindabki oma riiki välismaal ehk terves Euroopa Liidus.

Kooskõla Keskuse poliitilise kaalu mõistmiseks lisan, et 2006. aastal valitud Läti parlamendis on neil suuruselt teine fraktsioon (millesse kuulub muide ka Rubiksi poeg). Kui parlamendivalimised toimuksid aga praegu, oleks Kooskõla Keskus kindel võitja ning tõenäolisim valitsuse moodustaja.

33aastane Ushakov pole Eestis laiemalt tuntud, kuid see-eest on tema hästi kursis meil toimuvaga. Eriti siinse venekeelse meediaruumiga, kuna ta on toimetanud Riias venekeelses telekanalis PBK ka Eesti uudiseid. Läti ülikooli majandusanalüütiku diplomi ja Lõuna-Taani ülikooli eurointegratsiooni magistrikraadiga on ta Läti poliitikas kindlasti Euroopa tasemel tegija.

Taasiseseisvumisest peale Läti parteides kaua elanud lootus venelasi poliitikategemisest eemal hoida on päädinud nüüd venelaste võimuletulekuga Riias. Samamoodi jätkates võtavad venelased lätlastelt võimu ka terves Lätis.

Eesti poliitiline areng on seni Lätist erinenud – meil pole venekeelsete erakondi parlamenti valitud alates 2003. aastast ja Tallinna linnavolikokku 2005. aastast, kuigi venekeelsete osa rahvastikus on Eestis üsna lähedane Lätile. Eestlased on mingil määral venelastega võimu jaganud ning sellega säilitanud enda positsioonid. Lätlastel pole võimu jagamine õnnestunud ning selle tulemusena on venelased võimu neilt lihtsalt häälte jõuga võtnud.

Paraku viitab Eesti viimase paari aasta poliitiline areng võimalusele, et ka Eestis tekivad iseseisvad venelaste erakonnad.

Venelaste parteilisele organiseerumisele pani Eesti riigivõim ise aluse pronkssõduri robustse teisaldamisega. Siiani on Keskerakond suutnud venelaste hääli hoida, aga see ei pruugi jääda niimoodi.

Eestlaste ees on praegu tegelikult samasugune valik nagu oli kunagi ammu lätlaste ees. Kas toetada või vähemalt taluda erakondi, kes suudavad absorbeerida vene hääli, ning säilitavad niiviisi võimu.

Või valida ainult eestlaste häältele baseeruvaid parteisid, mille tulemuseks on hiljemalt paari valimistsükli jooksul võimukaotus pealinnas ning tegelikult ka vältimatu vene partei osalemine riigivalitsuses.

Seejuures ma ei arva, et keelel põhinevad parteid ja nende võim iseenesest oleks saatanast. Me mäletame ju veel küll venelaste parteisid oma esinduskogudest, rootsi partei on tänaseni tugev Soomes, poola partei on läbi löönud Leedus.

Küsimus on aga selles, et ka meie riigi eestlastest kodanikud ikka mõistaksid, et n-ö segaerakondi toetades on võimu venelastega jagades reaalselt võimalik säilitada eestlaste kontroll tipp-positsioonide üle. Kapseldudes eesti parteidesse, on aga eestlaste võimukaotus Eesti pealinnas suhteliselt lühikese aja küsimus ning võimu tuleb peatselt jagada ka riigi tasandil.

Venemaa sooviks loomulikult ka Eestit näha sammumas Läti teed ning pole sellest ka viimaseid valimistulemusi oma Lätis asuva suursaadiku suu läbi ametlikult tervitades mingit saladust teinud. Venelaste parteid Riia linnavolikogus, Läti parlamendis ja nüüd ka Euroopa Parlamendis on loonud Venemaa jaoks kindlasti ahvatleva platsdarmi, mida nad järgmisena sooviksid laiendada Eestisse.

Öine Vahtkond on ära proovitud ja maha kantud. Aga kindlasti ei jää see katse viimaseks. Venemaal on siin opereerimiseks soovi, aega ja võimalusi. Eesti poliitikute asi on ajada Eesti asja.

Läti kogemus kinnitab suurepäraselt, et kõik katsed venelaste valimisõiguste piiramiseks mängivad Euroopa kontekstis kaardid kätte venelastele. Mitme Eesti partei samasugusele rumalale või kahepalgelisele trikitamisele valimisseadustega on olemas stabiilne vastukaal Keskerakonna näol.

Eesti taasiseseisvumisele viinud Rahvarinde põhiliseks tugevuseks oli võimekus lojaalseid venelasi iseseisvumisprotsessi kaasata ja vastaseid vähemalt neutraliseerida. Kuigi eesti pseudorahvusluse ning Venemaalt suunatava propagandavoo sünkroonse tugevnemise tingimustes on seda teha üha raskem.

Aga meile on selge, et nii nagu 20 aasta eest, nii on ka täna eestlastel Eestit valitseda võimalik ainult võimu siinsete venelastega jagades. Seda tuleb ausalt ja avameelselt selgitada nii eestlastele kui ka venelastele.

Illusioonide loomine ühelt poolt, et eestlased saavad Eestit valitseda jagamatult, ning teisalt, et Eestit (või vähemalt Tallinna) saavadki valitseda ainult venelased, viib paratamatult ühiskonna sügavamale lõhenemisele rahvuslikul alusel. Ning sellest on huvitatud ainult teatud välisjõud ning kohalikud äärmuslased.

Kahju, et vabariigi president ei kasutanud Vabadussõja võidusamba avamise kõnes võimalust liita tervet Eesti rahvast. Selmet tänada peale eestlaste ka meiega koos bolševike vastu peetud sõjas võidelnud Vene Loodearmee võitlejaid, rääkis president ainult eestlastele ja ainult eestlastest.

Kuni Eesti riigivõim ei suuda aga isegi sümbolite tasandil eestlasi ja siinseid venelasi ühendada, seni sammub ka Eesti poliitiline areng kindlal sammul Läti teed mööda. Nii nagu enamik lätlasi, nii saab ka enamik eestlasi toimuvast protsessist aru aga alles pärast seda, kui Tallinna linnapea on venelane.

Anvelt, Reinaas ja Jõks tulid kapist välja!

2009-07-17T00:12:00.008+03:00

Juhtusin möödunud nädalavahetusel kuulama Kuku raadio saadet „Vastasseis“, mis käsitles möödunud Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaid. Aruka ja tõsiseltvõetava arutelu asemel, pidin tõdema, et Eesti „sõltumatud“ meediakanalid on alustanud valimiskampaaniat oluliselt varem kui erakonnad. Nimelt said raadiokuulajad normaalse diskussiooni asemel kuulata, kuidas Eesti üks „tegijamaid“ ajakirjanikke Kärt Karpa-Anvelt koos „apoliitiliste“ saatekülaliste (kurikuulsad Keskerakonna vastased Allar Jõks ja Marek Reinaas) pool saadet lihtlabaselt valetasid ja Keskerakonda kõigis maailma pattudes süüdistasid.

Mainin siinkohal ära, et tavapäraselt juhib nimetatud saadet Janek Luts, kuid sel korral mulle mitteteadaolevatel põhjustel Anvelt.

Keskerakonna vastast jutlust alustas Kärt Anvelt juba saate esimestel minutitel, mil saime nahutada selle eest, et ei kirjutanud alla Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu ning IRL-i poolt algatatud provokatiivsele hea valimise tava leppele. Ajaloolise tõe huvides tuletaksin Anveltile meelde, et Keskerakond võttis algatust kõigist erakondadest kõige tõsisemalt ning esitas leppesse mitmeid omapoolseid mõtteid ja ettepanekuid, sest soovisime, et erakondade vaheline lepe ka praktikas töötaks ja kajastaks kõiki valdkondi. Paraku keeldus Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit keeldus meie mõtteid isegi arutamast ning nõudis, et me nende (loe: Laari ja teiste IRLaste) poolt ettedikteeritud tekstile tuimalt alla kirjutaksime. Ultimaatumitele pole Keskerakond aga kunagi allunud ning ei tee seda ka tulevikus.

Nagu juba kombeks on saanud, väideti „Vastasseisus“ veel, et Keskerakonna valimiskampaania oli teisi halvustav ja liiga negatiivne. No tule taevas appi! Eesti parempoolsete erakondade kampaaniad on juba ligi 20 aastat olnud ainult Edgar Savisaare laimamisele ja ründamisele ülesehitatud. Nüüd, kus julgesime ausalt tunnistada, et Ansipi valitsus on viinud Eesti meie ajaloo raskeimasse majanduskriisi, oleme kohe lausa kurjategija staatusesse tambitud. Keskerakonna kampaania oli aus ja otsekohene nagu alati ning vaadakem tõele näkku – Eesti valitsuse ja peaminister Andrus Ansipi tegevus(etus) pole tõesti muud peale kriitika ära teeninud. Seda ei arva mitte ainult mina ja Keskerakond, vaid valdav enamus Eesti rahvast. Näiteks Euroopa Parlamendi valimistel said valitsuserakonnad kokku napilt üle veerandi valijate poolt antud häältest. Iga euroopalikke väärtusi hindava riigi valitsus oleks sellise tulemuse peale koheselt ametist lahkunud, kuid meie valitsus võtab veel Eesti rahvalt ja riigilt viimast.

Peale Keskerakonna valimiskampaania kritiseeriti ka Tallinna Linnapea telepöördumist, kus linnapea Savisaar kutsus lihtsalt üles inimesi valimistel osalema. Reklaamis polnud juttu mitte ühestki erakonnast ja ei olnud kasutatud ühegi erakonna sümboolikat. Tallinna reklaamide ainuke eesmärk oli tõsta valimisaktiivsust ja vaadates statistikat, võib kindlalt väita, et selle eesmärgi need reklaamklipid ka saavutasid. 2004. aastal oli eurovalimistest osavõtt alla 27%, kuid sel korral üle 43%, kusjuures Tallinna elanikud olid konkurentsitult kõige aktiivsemad valijad.

Lisaks kampaania sisulisele poolele, muretsesid Kärt Anvelt ja tema külalised ka Keskerakonna rahalise olukorra pärast. Ilmselgelt juba enne raadiosaadet kokku lepitud arutelu mõjus lausa tragikoomilisena. Kõigepealt hakkas Marek Reinaas rääkima erakondade võlgadest reklaamiagentuuride ees ja siis hakati ühiselt „analüüsima“, et huvitav, kust küll Keskerakond vaja mineva raha leiab. Reinaas jahus midagi reisitšekkidest ja Allar Jõks kallutatud strukruuridest ning üldiselt jäi mulje, et ega vist Anvelt, Reinaas ega Jõks aru ei saanud, milles nad täpsemalt nüüd Keskerakonda süüdistasid. Oluline oli lihtsalt midagi sapist öelda, et Eesti inimesed kodudes ikka veenduksid, kui paha erakond see Keskerakond on.

Tähelepanuväärne oli ka fakt, et erakondade valimiskulutusi loetledes teatas Kärt Anvelt, et Keskerakond „raiskas“ nii ja nii palju kroone ning kõigi ülejäänud erakondade kohta kasutas märksa erapooletumat sõna „kulutas“. Huvitav, miks valimised võitnud Keskerakonna kampaania oli raha „raiskamine“, kuid näiteks ühe koha eest oluliselt suurema summa välja käinud IRL-i oma mitte? Rääkimata siis Euroopa Parlamenti mittepääsenud erakondadest, kes enda poolt kulutatud rahaga mitte midagi ei saavutanud.

Peale Keskerakonna järjekindla halvustamise, otsustas Marek Reinaas äkitselt ette võtta ka Keskerakonna Noortekogu ning kritiseeris noorte loodud KESK-komandot, mis suvel eakaid inimesi, puuetega inimesi ning muid abivajajaid erinevatel majapidamistöödel aitab. Olgugi, et saatekülalistel polnud idee kontseptsiooni osas noortele mitte midagi ette heita, pidas Reinaas ikkagi vajalikuks kesknoorte heatahtlikku projekti kallal mitu minutit niisama ilkuda.
Märkimisväärne on veel seik, et Keskerakonna ründamisel sattus Kärt Anvelt korra nii hoogu, et isegi tuntud meie vastane Allar Jõks pidi teda natuke rahustama. Nimelt püüdis Anvelt saatekülalisi ja –kuulajaid veenda, et Keskerakonna ja hiljem sotsiaaldemokraatide taotlusel toimunud häälte korduslugemised mõningates valimisringkondades olid midagi haruldaselt taunimisväärset ja vaata et kuritegelikku. Paraku tõdes aga isegi Jõks, et häälte ülelugemine niivõrd nappide ja segaste valimistulemuste korral on demokraatlikes riikides täiesti levinud ja normaalne nähtus. Tundub, et Anvelti huvitavad „õiged“, aga mitte ausad valimistulemused.

Saate lõpu poole tõdes Marek Reinaas veel, et Heiki Sibul on teinud valimiskomisjoni esimehena head tööd. Siinkohal ma ei teagi, kas naerda või nutta, aga ma väga loodan, et Reinaas tegi siinkohal nalja. Pikemalt pole seda kummalist väidet küll mõtet kommenteerida.

Viimastel minutitel sai omalaadse rünnakuga kogu Eesti rahva pihta veel hakkama Allar Jõks, kes teatas, et Eesti valija pole piisavalt teadlik ning laseb ennast odavalt ära osta. Jõksi väitel läks üks hääl keskmiselt maksma 88 krooni, mis tema hinnangul tähendab, et „paljud Eesti valijad müüvad ennast ikka neetult odavalt“. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mida Jõks selle repliigiga õieti öelda tahtis, kuid loogiliselt võttes on siin kaks varianti. Üks võimalus on, et tema hinnangul oleks pidanud olema valimiskampaaniad kallimad, sest siis oleks tõusnud ka iga hääle „hind“. Teine variant on, et Jõksile ei meeldinud, et valimisaktiivsus niivõrd suur oli, sest see ju hääle „hinna“ niivõrd „neetult odavaks“ muutis. Vahet pole, kumbapidi mõelda, igatahes täiesti müstiline jutt endiselt õiguskantslerilt. Kas inimesed on süüdi selles, et nad valimas käisid või on erakonnad süüdi, et nad liiga vähe raha kulutasid? Absurdne.

Soovitus kõigile kolmele - tulge lõplikult kapist välja, ei maksa ajakirjaniku, sõltumatu eksperdi või meediaguru ametinime taha peitu pugeda, kui nii suur soov on poliitikat teha ja selles osaleda, tehke seda avalikult ja ausalt.
Anveltile, Reinaasile ja Jõksile soovin tulevastel valimistel edu ning usun, et neile kolmele on kõrge koht mõne parempoolse partei valimisnimekirjas planeeritud. Ja kui nad siiski sel korral veel ei kandideeri, siis kampaaniameeskondadesse on nad juba kaasatud.

Euroopa Parlamendi valimised: Mis siis tegelikult juhtus?

2009-06-25T14:27:00.002+03:00

Panen ka oma blogisse loo, millega käisin külas Edgar Savisaare blogis www.keskerakond.ee/savisaar

Eellugu

Segadused Euroopa Parlamendi valimiste osas algasid tegelikult juba enne valimispäeva. Nimelt muudeti napilt kaks nädalat enne valimisi ilma ühegi põhjenduseta hääletussedelite kehtetuks tunnistamise korda nii, et sedelid, kuhu on kantud erakonna nimekirjas kandideeriva isiku nimi, tunnistatakse kehtetuks. Üksikkandidaadi nime kandev sedel aga kehtivaks. See tähendab, et hääletussedelid, kuhu oli märgitud näiteks Savisaare või Padari nimi loeti kehtetuks, samas sedelid, millele oli kirjutatud Tarandi nimi, tunnistati kehtivaks.

Usun, et ka need inimesed, kes erinevalt minust leiavad, et antud otsus on põhjendatud ja õige, nõustuvad minuga, et valimiskorda ei saa ega tohi muuta vahetult enne valimisi. Nimelt oli Riigikogu Kantselei Valimiste osakond varem korduvalt kirjalikus vormis kinnitanud, et kehtivaks loetakse sedelid, millele on märgitud erakonna nimekirjas kandideeriva isiku nimi ja üheselt on arusaadav, et on soovitud hääletada konkreetse erakonna poolt. Keskerakonna büroo oli vastavalt sellele korduvalt informeerinud oma toetajaid, et nimi hääletamissedelil ei muuda selle kehtivust. Vabariigi Valimiskomisjoni 20. mail 2009.a. toimunud koosolekul otsustas komisjon aga ootamatult, et juhul, kui hääletamissedelile ei ole kirjutatud erakonna registreerimisnumbrit, vaid sellele on kirjutatud erakonna nimekirjas kandideeriva isiku nimi, tuleb selline sedel lugeda kehtetuks. Millest selline meelemuutus tingitud oli, on mulle ja avalikkusele siiani teadmata. Küll aga ma leian, et selle tulemusena kannatas oluliselt valimiste usaldusväärsus ning küllalt paljud valijad lasid end eksitada.

Valimispäeva õhtu

Kogu Eesti rahvas mäletab, et Vabariigi Valimiskomisjon lubas 7. juunil kell 23.00 kõik valimistulemused avalikustada. Tegelikkuses aga ei teadnud selleks kellaajaks täpseid tulemusi isegi mitte Vabariigi Valimiskomisjon ise ning komisjoni esimees Heiki Sibul andis ainult meediale kiirelt muutuvat ja vastuolulist infot selle kohta, mitu mandaati üks või teine erakond sai. Ühest ja kindlat valimistulemust aga ei olnud ning sellel ööl ega järgnevate päevade jooksul seda ei tulnudki.

Vabariigi Valimiskomisjoni koduleht kord töötas, kord ei töötanud ja oli 7. juuni õhtul sisuliselt kasutuskõlbmatu. Kõige kummalisem on, et seal ülevalolevad tulemused muutusid täiesti kaootiliselt ühes ja teises suunas. 08. juunil 2009.a. kella 00:33 seisuga olid kodulehel valimistulemused, mille kohaselt Eesti Keskerakonna poolt olevat hääletanud 103 613 valijat. Samal leheküljel kell 01:14 avaldatud andmete kohaselt oli Eesti Keskerakonna poolt hääletanuid 103 525, seega häälte arvu oli korrigeeritud väiksemaks 88 hääle võrra. Kinnitatud tulemuste järgi sai Keskerakond teatavasti 103 542 häält, ehk midagi kahe eelpoolmainitud arvu vahepealset.

Selgusetuks on jäänud ka see, kuidas on võimalik, et 7. juunil välja kuulutatud valimisaktiivsuse näitaja hiljem muutus. Mäletatavasti teatati juba järgmisel päeval, et täpsustatud andmetel oli valimistest osavõtu protsent 43,9, mitte 43,2. Seega lisandus üleöö circa 5000 hääletussedelit ehk valijat, mis tekitab paratamatult küsimusi Vabariigi Valimiskomisjoni asjaajamise korrektsuse ja aususe osas.

Siiani pole kindlust, kas valimiskomisjoni koduleht ja häälte arvestamise programm töötab nüüdseks tõrgeteta ja kes siis õieti on süüdi, et 7. juuni õhtul ja 8. juuni öösel süsteemid ja kodulehekülg ei töödanud? Puudub ka igasugune info selle kohta, et keegi oleks toimuva eest vastutust kandnud.

Olgugi et Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul püüab avalikkust veenda, et valimisõhtul kukkus kokku ainult süsteemi nii-öelda väline pool ehk www.vvk.ee leht, on enam kui küllalt alust arvata, et tegelikkuses ei toiminud ka valimiste infosüsteem ehk VIS. Väidan seda, kuna vastasel korral oleks pidanud ju olema täpsed ning selged valimistulemused Sibulal endal juba õhtul kell 23.00 teada ja viibima ainult nende www.vvk.ee lehele jõudmine. Reaalselt mäletame aga kõik, et isegi südaööks polnud Sibulal mingeid kindlaid hääletustulemusi, vaid ainult tema isiklik arvamus, et Keskerakond sai vist 3 mandaati ja sotsid ei saanud ühtegi ning seegi välja kuulutatud mandaatide jaotus muutus üpris varsti.

Kuna segadust tol ööl oli palju, sõitsin ka ise koos ühe kolleegiga Vabariigi Valimiskomisjoni kontorisse, et oma silmaga näha, kuidas seal asjaajamine käib. Kohale jõudes tuli tõdeda, et mingist toimivast süsteemist kohe kindlasti rääkida ei saanud, sest kõik numbrid muutusid reaalajas ja palju ei puudunud sellest, et Sibul ise paberi ja pastakaga hääli kokku arvutaks. Sellest tulenevalt kahtlen siiani, kas võime olla kindlad laupäeval kinnitatud valimistulemuste õigsuses.

Milline sedel on kehtiv ja milline kehtetu?

Euroopa Parlamendi valimise seaduse paragrahv 57 lõige 8 punkt 1 sätestab selgelt ja ühemõtteliselt, et „kehtetuks tunnistatakse hääletamissedel, millel ei ole jaoskonnakomisjoni pitsati kaht jäljendit“.

Enamik maakondade ja linnade valimiskomisjone järgis seadust ja luges kõik ühe pitsati jäljendiga hääletussedelid kehtetuks, kuid Valga Maakonna ja Tallinna Linna Valimiskomisjon otsustasid täiesti arusaamatul põhjusel erandi teha.

Mustamäe valimisjaoskonnas nr 79 loetud hääletamissedelite hulgas oli 48 hääletamissedelit, millistel puudub üks (välimine) jaoskonnakomisjoni pitsati jäljend. Nagu öeldud, on seaduse järgi kõik ühe pitsati jäljendiga sedelid kehtetud, kuid Tallinna Linna Valimiskomisjon otsustas Euroopa Parlamendi valimise seadust eirata ning need 48 sedelit kehtivaks lugeda.

Samalaade juhtum on Palupera valla valimisjaoskonnas nr 2, kus hääletamissedelite ülelugemisel Valga maakonna valimiskomisjoni poolt selgus, et 137 hääletamissedelil puudus samuti üks (sisemine) jaoskonnakomisjoni pitsati jäljend. Valga Maakonna Valimiskomisjon luges esialgu need sedelid kehtetuks, kuid sama päeva jooksul mõeldi segastel kaalutlustel ümber ja tunnistati ühe pitsatiga sedelid kehtivaks.

Keskerakond pöördus kõigepealt mõlema ebaseadusliku otsuse muutmiseks Vabariigi Valimiskomisjoni poole, kuid kuna Sibula juhitav komisjon erakonna kaebust ei rahuldanud, siis pöördus Keskerakond seaduste järgimise tagamiseks Riigikohtu poole.

Võru maakonnas Urvaste vallas on asjalood vähemalt sama segased. Ka seal tuvastati kuusteist ühe pitsatijäljendiga sedelit ja loeti need kõigepealt Võru Maakonna Valimiskomisjoni poolt kehtetuks. Veidi hiljem aga otsustati Palupera juhtumit eeskujuks võttes lugeda need hääletussedelid ikkagi kehtivaks. Järgmise päeva hommikul helistasin isiklikult Võru Maakonna Valimiskomisjonile ning palusin antud otsuse kohta protokolli, et see ebaseadusliku otsuse vaidlustamisel aluseks võtta. Veidi aega peale mu telefonikõnet saabus uus info – sedelid tunnistati uuesti kehtetuks. Kehtetuks-kehtivaks-kehtetuks-kehtiv? Lõpp hea, kõik hea? Aga ei. Sibula komisjon otsustas Võru maakonna valimiskomisjoni üle järelevalve teostamise käigus, et Urvaste valla nimetatud sedelid tuleb ikka seadusevastaselt kehtivaks lugeda.

Kusjuures mina ei süüdistagi siinkohal maakondade ja linnade valimiskomisjone, vaid leian, et segadus on tingitud Vabariigi Valimiskomisjoni käitumisest ja asjaolust, et eeltöö valimisteks jäeti tegemata. Euroopa Parlamendi valimiste häälte lugemisel puudub ühtne ja selge läbi räägitud süsteem ning seetõttu sõltubki lubamatult palju kohapealse valimiskomisjoni liikmete otsustest ja seaduste järgimine on Sibula eestvedamisel ja õhutusel muutunud teisejärguliseks.

Keskerakonna ja mu enda kindel seisukoht on, et seadusi tuleb järgida täpselt ja üheselt kõigis maakondades ja linnades, sest ainult nii tagame õiguspärase valimistulemuse. Tegemist on põhimõttelise küsimusega, kuna häälte lugemine peab olema võimalikult täpne, aus ja õiglane nii kõigi erakondade kui valijate enda suhtes. See, kui mitu mandaati üks või teine erakond saab või kaotab, on täiesti teisejärguline.

E-hääletamine

Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehe ja häältelugemise süsteemi kokku kukkumine valimisööl, tekitab paratamatult küsimuse, kui turvaline ja veakindel oli e-hääletamise protseduur. Kahtlusi süvendab fakt, et mitmed e-hääletajad on kirjutanud internetifoorumites, et hääle andmisel tekkis tehnilisi tõrkeid või takistusi.

Näiteks on Hinnavaatluse foorumis toodud mitmeid juhtumeid, kus kasutajad pidid hääle andmiseks süsteemiga tõsist võitlust pidama – see aga eeldab kõrgeid teadmisi IT-valdkonnas. Mind väga huvitab, kui palju oli inimesi, kes alustasid hääletamise protseduuri, kuid ei viinud seda ühel või teisel põhjusel lõpuni. See arv võib viidata ka sellele, kui mitu häält jäi andmata, sest süsteem ei suutnud hääletajat teenindada. Omamoodi võrdsustub see olukorraga, kus keegi või miski füüsiliselt takistaks valija teekonda valimisjaoskonda, mis oleks ju täiesti absurdne.

Lisaks paljudele probleemidele e-hääletuse osas, juhtis üks täies mahus e-hääletamise vaatleja koolituse läbinud ja IT ala hästi tundev inimene mu tähelepanu veel mõnele segasele asjaolule. Nimelt ei kutsutud mingitel põhjustel peale e-hääletamise lõpetamist erapooletuid vaatlejaid e-hääletanute nimekirja printimise ja nende andmete valimisjaoskondadesse saatmise protseduuride juurde. S.t. vaatlejad ei näinud absoluutselt e-valinute sedelite (nimekirjade) printimist, sorteerimist, pakendamist, ümbrikutesse panekut. Ka ei saadud veenduda selles, kas jaoskondadesse saadeti kõigi hääletanute sedelid (nimekirjad) jmt.

Märkimisväärne on ka fakt, et E-valimise alustamise protseduurid küll salvestati videokaameraga, kuid hilisemaid tegevusi nagu näiteks serverite töö lõpetamine, enam ei jäädvustatud.

Võttes eelduseks, et hoolimata vastupidistest väidetest viidi kõik e-hääletuse protseduurid siiski läbi enam-vähem korrektselt ja suuremaid probleeme ei esinenud, tekib küsimus, miks ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni lehel üleval infot e-häälte kohta piirkondade ja erakondade kaupa ning statistikat e-häälte andmise intensiivsuse kohta ajalises lõikes. Nende andmete põhjal oleks nii erakondadel kui valijatel märksa lihtsam e-hääletamise süsteemi töökindluses ja täpsuses veenduda, kuna saaks teha vähemalt üldistavaid järeldusi registreeritud e-häälte ja reaalselt e-hääletanute numbrite kattuvuse osas kõigi linnade ja valdade lõikes.

Samuti teeb mind ettevaatlikuks asjaolu, et e-valimiste õiguspärasust ja korrektsust kontrollivad eraõiguslikud audiitorid. Minu hinnangul peaks seda tegema avalik-õiguslikud audiitorid või siis mõlemad teineteisest sõltumatult.

Kokkuvõte

Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et Vabariigi Valimiskomisjon ei ole teinud kõike endast olenevat Euroopa Parlamendi valimiste korrektseks ja edukaks läbiviimiseks ning ilmselgelt vähese eeltöö tulemusena jääb õhku kümneid vastuseta küsimusi nii eelhääletamise, e-hääletamise kui valimisööl toimunu kohta.

Lisaks puudustele komisjoni töö korraldamisel, jätab soovida ka komisjoni esimehe Heiki Sibula üleolev ja ebakonstruktiivne suhtluslaad. Tegelikult peaks ju kõige rohkem korrektsete valimistulemuste eest seisma just Vabariigi Valimiskomisjon ning selle saavutamiseks oleks pidanud Sibula meeskond aktiivselt valimiskomisjonide tööd kontrollima ja tehtud vigu tuvastama ning parandama, mitte meedias esinemisele keskenduma.

Ma sügavalt loodan, et tehtud vigadest vähemalt õpitakse ning tulevastel valimistel nii palju probleeme ja seaduste rikkumisi ei esine. Selleks tuleks aga Vabariigi Valimiskomisjoni esimehel Heiki Sibulal kriitilise pilguga oma senist tegevust ja tegevusetust analüüsida, sellest omad järeldused teha ning aumehelikult käituda ja tagasi astuda.

Vabariigi Valimiskomisjon peab tagama täpse ja õiglase valimiskorralduse, aga mitte keskenduma meedias esinemisele

2009-06-11T15:23:00.001+03:00

Minu hinnangul pole valimiskomisjon suutnud tagada õiglast valimiskorraldust, vaid pigem keskendutakse meedias esinemisele.

Mõned valimiskomisjoni liikmed suhtuvad täiesti ükskõikselt nii jaoskonnakomiskonide kui maakonnakomisjonide tehtud vigadesse ja häälte valesti lugemisse. Selle asemel, et teha kõik endast sõltuv õiglase häältelugemise ja ausa valimistulemuse tagamiseks, on mindud odava populaarsuse teed ja keskendutakse peaasjalikult meedias esinemisele.

Mitte keegi ei tea siiamaani, mis täpselt juhtus 7. juuni öösel, kui väidetavalt programmeerimisvigade tõttu Keskerakonnale esialgu kolm mandaati lubati, kuid hiljem siiski üks ära võeti. Mitte keegi ei tea ka seda, kas valimistel hääli lugevad süsteemid töötavad nüüdseks tõrgeteta või on tegelikult endiselt asjad segi nagu pudru ja kapsad. Nende valimiste tulemuste osas on selgust saada väga raske.

Lausa tragikoomiline on ka fakt, et esialgu lubati Eesti rahvale, et 7. juuni hilisõhtul on kõik tulemused teada, kuid reaalselt oleme olukorras, kus isegi neli päeva pärast valimisi ei ole häältelugemise tulemused kinnitatud ja mandaatide jaotus lõplikult paigas. Kahtlusi tekitab paratamatult ka asjaolu, et esialgne valimisaktiivsus hilisemate andmete põhjal ligi protsendi võrra kasvas – see tähendab, et kusagilt ilmus circa 5000 valijat ja häält juurde.

Ilmselgelt on komisjonis jäetud eeltöö valimisteks tegemata. Jaoskonnakomisjonidel ja maakondlikel valimiskomisjonidel puuduvad siiani selged juhised, millised sedelid on kehtivad, millised kehtetud ning seetõttu otsustakse kõigis piirkondades isemoodi. Sõltuvalt valimiskomisjoni meeleolust on näiteks ühe pitsati jäljendiga sedelid loetud Läänemaal ja Põlvamaal kehtetuks, kuid Võru- ja Valgamaal ning Tallinnas kehtivaks. Samas sätestab Euroopa Parlamendi valimise seaduse paragrahv 57 punkt 8 selgelt, et „kehtetuks tunnistatakse hääletamissedel, millel ei ole jaoskonnakomisjoni pitsati kaht jäljendit. Lausa müstiline, kuidas selline segadus ja kaootiline häälte lugemine üldse võimalik on.

Kui võtta veel aluseks valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula enda väited erinevate IT-vigade kohta, siis on enam kui küllalt põhjust seada kahtluse alla ka e-hääletamise tulemused. Seda enam, et tavainimestel ja erakondadel puudub neile andmetele igasugune ligipääs ning ajalugu on näidanud, et ükski IT-lahendus pole lollikindel ega 100% turvaline. Lisaks sellele on selge, et Vabariigi Valimiskomisjon ise on kõike muud kui eksimatu. Eks ebapiisav kontroll ja turvalisus ole ka üheks oluliseks põhjuseks, miks mujal maailmas ükski riik e-hääletamist ei rakenda. Eesti ei peaks püüdma ülepakutult originaalne ja innovaatiline olla, vaid esikohale tuleks selgelt seada valimistulemuste korrektsus ja valimiste ühetaolisuse printsiip.

Kutsun üles valimiskomisjoni mitte keskenduma enda mundriau kaitsmisele, vaid teha kõik mis võimalik, et valimiste tulemused oleksid selged ja läbipaistvad. Juhin tähelepanu sellele, et täiendava kontrolli tulemusena on valimiskomisjonides muudetud juba enam kui saja valimissedeli staatust, osa kehtivaid sedeleid on tunnistatud kehtetuks ja kehtetuid sedeleid kehtivaks. Keskerakond on selle tulemusena mitte ainult võitnud hääli, vaid neid küllalt palju ka kaotanud. Sama on toimunud ka teiste erakondadega, mis ongi mõningaid neist üles ärritanud. Meie suhtume Sotsiaaldemokraatide ettepanekusse hääled veelkord üle lugeda positiivselt ja kavatseme teha selles osas kõigiga koostööd.

Vabariigi Valimiskomisjon vaidleb iseendaga

2009-06-04T21:05:00.003+03:00

Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula tänane arvamusavaldus Postimees Online´s on arusaamatu ning kontekstiväline, sest valimiskomisjon lükkab ümber väiteid, mida keegi pole kunagi esitanudki. Tegelikult peaks Vabariigi Valimiskomisjon häältelugemisreeglid pikalt enne valimisi nii endale kui valijatele selgeks tegema.

Sibula jutt ja täna Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehele ilmunud selgitav tekst ju ainult kinnitavad Keskerakonna varasemate avalduste õigsust. Euroopa Parlamendi valimistel loetakse kehtetuks kõik hääletamissedelid, millele on kirjutatud erakonna nimekirjas kandideeriva kandidaadi nimi. Täpselt sellele arusaamatule otsusele Keskerakond nii avalikkuse kui täna ka õiguskantsleri tähelepanu juhtiski.

Nendel valimistel pole mitte ühtegi samanimelist kandidaati ja ainsad kattuva perekonnanimega isikud (Savisaared) kandideerivad ühes nimekirjas (Keskerakond). Seega on valija tahe selliste juhtumite korral 100% üheseltmõistetav ning puudub igasugune loogiline alus neid hääli kehtetuks tunnistada.

Mul on muidugi ainult hea meel, et Vabariigi Valimiskomisjon jaoskonnakomisjonidele täiendavaid juhiseid annab, kuid küsimus pole ju häältelugemises, vaid selles, et kogu see info peaks jõudma iga valijani, mitte ainult väljavalitud seltskonnani. Reaalselt avaldati internetiaadressil www.vvk.ee vastav info laiale üldsusele alles täna, mil eelvalimine juba lõppenud ning sedagi ainult Keskerakonna järjekindla surve tulemusena.

Postimehe kommentaar Keskerakonna murest Savisaarte häälte pärast ei vääri tegelikult küll üldse kommenteerimist, kuid puhtalt sealsete ajakirjanike harimiseks tsiteerin Vabariigi Valimiskomisjoni poolt etteantud juhist: „Kui hääletamissedelile on kirjutatud erakonna nimekirjas kandideeriva kandidaadi nimi, on sedel kehtetu.“ Võite olla kindlad, et see reegel käib nii Ivari Padari, Karoli Hindriksi, Anto Liivati kui kõigi teiste kandidaatide, mitte ainult Savisaarte kohta.“

Aga küllap Postimehe töötajate ärapanemise soov oli niivõrd suur, et ei leitud aega isegi mõnelauselist juhist läbi lugeda.

Pöördusime õiguskantsleri poole

2009-06-04T14:25:00.002+03:00

Otsustasime pöörduda õiguskantsleri poole seoses Vabariigi Valimiskomisjoni otsusega muuta viimasel hetkel häältelugemiskorda ning kaalume selles küsimuses ka kohtu poole pöördumist.

Olukorras, kus Keskerakond ainsa Eesti erakonnana töötab aktiivselt valimisaktiivsuse tõstmise nimel, on Vabariigi Valimiskomisjon võtnud eesmärgiks risti vastupidise. Nimelt langetati mõne aja eest arusaamatu otsus, millega muudeti Euroopa Parlamendi valimistel häälte kehtivaks ja kehtetuks tunnistamise korda nii, et kõik sedelid, kuhu on kirjutatud mõne erakonna või kandidaadi nimi, loetakse kehtetuks.

Varasematel valimistel on sellised sedelid loetud kehtivaks ning VVK varasema otsuse kohaselt, pidid need hääled ka käesolevatel europarlamendi valimistel kehtima, kuna laadsetel sedelitel on üheselt ja arusaadavalt väljendatud inimese eelistus.

Keskerakonna hinnangul ei tohiks Vabariigi Valimiskomisjon laadsel viisil viimasel hetkel ümber mõeldes valimistulemusi mõjutada.

Seoses sellega palume õiguskantsler Indrek Tederil vastata järgmistele küsimustele:

1. Kas peate õigeks, et Vabariigi Valimiskomisjon kardinaalselt muudab vahetult enne eelhääletust ja valimispäeva oma varasemat seisukohta hääletussedeli kehtivuse kohta?

2. Kas peate õigeks, et Vabariigi Valimiskomisjon ei ole kuni tänaseni, kui on toimunud eelhääletus ja valimispäev on 7. juunil, avalikustanud ega selgitanud valijatele komisjoni seisukohta hääletussedeli kehtivuse kohta. Vastav informatsioon puudub ka Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehel.

3. Kas Vabariigi Valimiskomisjoni 20. mai 2009. a. koosoleku seisukoht vahetult enne eelhääletust ja valimispäeva võivad mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks või üksikkandidaatide kasuks?

4. Kuidas Teie tõlgendate Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 57 lõiget 9, mis sätestab, et kui valija tahe on üheselt arusaadav, loetakse hääletamissedel kehtivaks.

Nendel valimistel pole mitte ühtegi samanimelist kandidaati, rääkimata samanimelistest erakondadest, seega on valija tahe selliste juhtumite korral 100% üheseltmõistetav ning puudub igasugune loogiline alus neid hääli kehtetuks tunnistada.

Nii Valitsus kui Vabariigi Valimiskomisjon on teinud käesolevate valimiste osas lubamatult vähe selgitustööd ja suur osa inimesi isegi ei tea, mida nn. kinniste nimekirjade süsteem üleüldse tähendab. Ja see pole mitte valijate süü, vaid valimiskomisjoni tegemata töö tagajärg. Keskerakond on püüdnud kõikide oma kampaaniatega teha selgitustööd ja tõsta valimisaktiivsust ning olen kindel, et Eesti rahvas hindab seda.

Valimiskomisjon teeb juba ette valimistulemusi ümber

2009-06-03T19:29:00.006+03:00

Sain hiljuti väga kahetsusväärse informatsiooni osaliseks. Nimelt paistab, et olukorras, kus Keskerakond ainsa Eesti erakonnana töötab aktiivselt valimisaktiivsuse tõstmise nimel, on Vabariigi Valimiskomisjon võtnud eesmärgiks risti vastupidise. Kuidas muidu seletada arusaamatut otsust, millega muudeti Euroopa Parlamendi valimistel häälte kehtivaks ja kehtetuks tunnistamise korda nii, et kõik sedelid, kuhu on kirjutatud mõne erakonna või kandidaadi nimi, loetakse kehtetuks. Kusjuures varasema otsuse kohaselt, loeti sellised hääled kehtivaks, kuna laadsetel sedelitel on üheselt ja arusaadavalt väljendatud inimese eelistus.

Juhin Vabariigi Valimiskomisjoni tähelepanu, et nendel valimistel pole mitte ühtegi samanimelist kandidaati, rääkimata samanimelistest erakondadest, seega on valija tahe selliste juhtumite korral 100% üheseltmõistetav ning puudub igasugune loogiline alus neid hääli kehtetuks tunnistada. Seda enam, et nii Valitsus kui Vabariigi Valimiskomisjon on teinud käesolevate valimiste osas lubamatult vähe selgitustööd ja suur osa inimesi isegi ei tea, mida nn. kinniste nimekirjade süsteem üleüldse tähendab. Ja ma rõhutaksin veelkord, et see pole mitte valijate süü, vaid valimiskomisjoni tegemata töö tagajärg. Keskerakond on püüdnud kõikide oma kampaaniatega teha selgitustööd ja tõsta valimisaktiivsust. Kas oleme selle eest kiita saanud? Jah, aga mitte valimiskomisjonilt vaid valijatelt.

Kujutlegem praeguse süsteemi valguses järgmist olukorda. Inimene kirjutab oma valimissedelile näiteks Keskerakond või Edgar Savisaare või Siiri Oviiri nime. Ilmselgelt on see inimene Keskerakonna toetaja, sest mitte ühegi muu erakonna nimekirjas Savisaari ega Oviire ei leidu ja oma teada annab inimene oma lemmikerakonnale hääle. Valimiskomisjoni otsuse kohaselt, on see hääl aga kehtetu, kuigi inimese tahe on ju selgelt väljendatud! Täpselt samamoodi loetakse kehtetuks ka Kristiina Ojulandi või Tunne Kelami nime sedelile kirjutanud inimeste hääled, sest Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed eeldavad, et kõik inimesed tunnevad sünnist saati pidevalt muutuvaid valimisreegleid vähemalt sama hästi kui valimiskomisjoni liikmed, vaatamata sellele, et komisjon ei ole lillegi liigutanud, et süsteemi ja korda selgitada.

Seega võib pidada Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse õigsust pehmelt öeldes kaheldavaks ning võime olla kindlad, et selle tulemusena langeb niigi madal valimisaktiivsus veelgi. Kelle huve see aga teenib, teame me kõik – esiteks loomulikult üksikkandidaatide, sest nende puhul ei tekki valijatel laadset segadust ning teiseks valitsuserakondade huve, sest nende toetajaskond ilmselgelt väiksem ja seega ka häältekadu väiksem. Minu arvates ei tohiks Valimiskomisjon sellisel viisil asjasse sekkuda ning valimistulemusi viimasel hetkel ümber mõeldes mõjutada.

Lisan siia ka valimiskomisjoni kirjad, kus on selgelt vastandlikud seisukohad ja meelemuutus näha.

Vajutades punasele tekstile avaneb valimiskomisjonilt tulnud vastus.

Esimene kiri, 26.01.2009 - Valimiskomisjon teatab, et sedel, millele on kantud erakonna või kandidaadi nimi, on kehtiv.

Teine kiri, 20.02.2009 - Valimiskomisjoni lisaselgitus, et sedel, millele on kantud erakonna või kandidaadi nimi, on kehtiv.

Kolmas kiri, 21.05.2009 - Valimiskomisjon muudab vahetult enne valimisi kardinaalselt oma seisukohta ja teatab, et sedel, millele on kantud erakonna või kandidaadi nimi, ei ole kehtiv.

Uuring kinnitab vajadust suurema koalitsiooni järele

2009-05-25T13:56:00.003+03:00

Reformierakonna järsk toetuse langus niivõrd lühikese aja jooksul näitab , et valijad ei kiida heaks valitsuserakondade keskendumist omavahelisele arveteklaarimisele, ajal, mil tuleks tegeleda hoopis kasvava tööpuuduse ning muude majanduskriisist tulenevate teravate probleemidega. Peaministripartei toetuse järsk langus kinnitab vajadust suurema koalitsiooni järele.

Minu hinnangul on Reformierakond endiselt suurima fraktsiooniga erakond Riigikogus, kuid peaministriparteina jätkamiseks puudub neil rahva mandaat. Samuti on väga küsitav, kas Eestit on võimalik juhtida kahe osapoolega vähemusvalitsusega, millesse kuuluvate erakondade seisukohtadega ei nõustu 73% Eesti kodanikest.

Reformierakonnal ja IRL-il ei õnnestu toetuse langust sel korral välja vabandada ebapopulaarsete otsustega – toetuse languse põhjuseks on see, et mai kuus olulisi otsuseid ei langetatud, kriis süvenes, tööpuudus suurenes, kuid valitsuserakonnad keskendusid omavahelisi kemplemisele ning valimisvõitlusele.

Keskerakonna esikoht ja kõrge toetuse põhjuseks on see, et erinevalt riigikoalitsioonist suudab Keskerakond kohalikul tasemel langetada õigeid otsuseid, mis aitavad inimestel majanduskriisiga toime tulla ning valijad tunnustavad seda.

Kindlasti on Keskerakonna kõrge toetuse üheks põhjuseks abipaketi vastu võtmine Tallinnas, millega luuakse 5500 uut töökohta. Usume, et sarnast poliitikat saab ja tuleb ajada ka üleriigiliselt. Tõde selgub ikkagi valimistel 7. juunil ning on väga oluline, et võimalikult paljud inimesed neil osaleksid.

Uuringutulemused kinnitavadpresident Ilvese seisukohta, et Eesti valitsuse kandepind vajab kriisiga toimetulekuks laiendamist.

Uuringutulemuste ning presidendi seisukohtade kontekstis väärib tõsist kaalumist ettepanek Rahvusliku Ühtsuse Valitsuse moodustamiseks, kuhu kuuluksid kõik parlamendierakonnad ning mille valitsusjuht tuleks väljastpoolt tänaseid erakondi.

Keskerakond tegi möödunud nädalal ettepaneku kõnelusteks Rahvusliku Ühtsuse Valitsuse moodustamiseks kõigile Riigikogus esindatud erakondadele – millele positiivselt on seni vastanud Sotsiaaldemokraatlik erakond, Rahvaliit ning Erakond Eestimaa Rohelised.